53. päev -3 °C, Elverum
Läbi häda ja vaeva sain eile oma portfoolioga ühele poole. Kell 12 õhtul laadisin üles, seega tervelt 10 tundi enne tähtaega. Magama kohe ei raatsinud minna, vaatasin veel ühe seeria mingit sarja ja pärast ei tulnud enam und. Pea oli mõtteid täis ja nii ma keerutasin end seal voodis poole ööni ja kell 7 oli juba äratus. Päeval andis muidugi see end tunda ja koolis olin kergelt öeldes zombi.
Koolipäev oli mõnus, sai nii uusi teadmisi kui sporti. Täna räägiti meile grupi arengust ning tutvusime nii lineaarse kui tsüklilise mudeliga. Mõlemale mudelile on iseloomulikud erinevad arenguastmed. Ehk siis arutlesime selle üle, kuidas grupis suhted arenevad. Näiteks lineaarse mudeli puhul saab kõigepealt grupp kokku ning kõik proovivad seal oma kohta leida. Siis kerkivad pinnale isiksustest tingitud konfliktid, seejärel toimub enesekehtestamine ja uute reeglite paika panek ning lõpuks kõik normaliseerub ja grupitöö hakkab sujuma. Inglise keeles nimetatakse seda faasi, kus tekivad konfliktid, storming stage'ks ning Gaute väitel on konfliktide ilmnemine grupis vältimatu.
Tsükliline mudel tuleb mängu pigem siis kui tegu on lühema ajaperioodiga ja ega see väga sellest esimesest tegelikult ei erinegi. Grupp saab kokku, kõik kobavad ettevaatlikult pinda, tekivad esimesed grupisisesed grupid ja konflikte üritatakse veel vältida. Üks hetk illusioonid kaovad ja ilmnevad esimesed julged, kes kompromissidega nõus ei ole ning ongi esimesed konfliktid platsis. Seejärel kõik taas normaliseerub ja koostöö hakkab sujuma ning kõige produktiivsem ongi grupp just selles faasis.
Mulle tundub, et paarisuhetes toimub areng üsna sarnaselt. Alguses on kõik viisakas ja tore, kobatakse pinda ning ühel hetkel tekivad esimesed lahkhelid. Purunevad illusioonid ja algab enesekehtestamine ning kui hästi läheb ja suudetakse oma ego taltsutada ning teise isiksusest tekkivate erinevustega leppida, siis peaks lõpuks jõudma faasi, kus kõik jälle normaliseerub ning koostöö hakkab sujuma.
Pärast saime õpitut kohe ära kasutada ning pidime oma Lillehammeri grupiga analüüsima meie grupisiseseid suhteid olümpiamängude ajal. Ma ei tea, kas asi oli selles, et aeg ei olnud piisavalt pikk või polnud me piisavalt palju ninapidi koos, aga seda faasi, kus konfliktid tekivad, meil ei esinenudki. Kindlasti oli asju, mis kellelgi närisid, aga ju me olime kõik liiga viisakad, et neid jutuks võtta. Sest ma tean, et minul küll olid mõningad asjad, mis ei meeldinud, aga samas ei suutnud need mind nii närvi ka ajada, et oleksin tahtnud sellest teema tekitada. Võib-olla, kui oleks nädala veel pidanud niimoodi olema, oleks lõpuks ka kõigil midagi öelda olnud.
Päev lõppes uisutamisega ning täna õppisime hokit mängima. Kahju, et ma seda lapsena teha ei saanud, sest avastasin, et täitsa minu mäng on. Uiskudel tunnen end päris vabalt ja probleeme ei valmista ka tagurpidi uisutamine. Ilm oli ka taaskord väga ilus. Siin ongi tegelikult enamasti ilus ilm ja suurem osa päevadest paistab päike. Iga päevaga on järjest rohkem kevadet tunda ning täna kell 7 ärgates oli väljas juba valge.
Osa seltskonnast
Olen endale vist klaasikillu jalga astunud, sest juba teist päeva on imelik kõndida. Ei ole otseselt väljakannatamatult valus, aga imelik on astuda ja nagu mingi padjake oleks talla all, sest on kergelt üles paistetanud. Uurisin oma tallaalust, aga midagi näha ka ei ole, kuid üks hetk pean vist ikka selle operatsiooni ette võtma. Nõela mul muidugi ei ole, aga on 80-kraadist viina, millega desinfitseerida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar