Taas vaba päev

28. päev -3 °C, Elverum

Tere, mu kallid lugejad, täna võtsin taas ette sihitu lonkimise. Sain toast tund aega varem välja kui tavaliselt ja see tasus end ära. Otsustasin lõpuks testida oma mega kirveid Samelinist ostetud saapaid, sest ebanormaalne oleks neid esimest korda liustikel turnides proovida. Ma ei julgenud seda siiani teha, sest kartsin, et pettun. Ostsin need kiirustades ja siia jõudes avastasin, et selle raha eest oleks siingi küllalt hea valik olnud. Hea, et täna ära testisin, sest nüüd on süda rahul, saapad on täiesti normaalsed. Kõndisin 12 kilomeetrit ja kuskilt hõõruma ei hakanud. Veidi käisid pahkluule, aga see on väike mure. Väga soojad on ja üks paar sokke mahub veel vajadusel sisse, nii et mägedes ideaalsed. Lisaks on need kuni ülemise servani täiesti veekindlad ja täna kõrge lume sees oli nendega väga mõnus. Testisin ära ka oma kooli poolt saadud seljakoti. Väga hea kott on, hoiab seljaosa seljast eemal ning selg ei hakka higistama. 

Kõigepealt seadsin sammud selle kindluse juurde, kuhu ma eile puhtjuhuslikult sattusin. Ilm oli taas päikesepaisteline ning nähtavus hea. Kuna kodus ei viitsinud süüa, siis seadsin end seal pingil mugavalt sisse ja tirisin oma võileivad ja kohvi välja. Parim koht, kus hommikust (tegelikult oli juba lõuna) süüa, päike küttis ja vaade oli taas üle mõistuse. Vahepeal käisid mõned inimesed, kes kõik naeratasid ja teretasid mind, vastasin samaga. Täitsa tükk aega olin seal, sest kuidagi ei raatsinud minema minna, aga siiski oli mul ka täna eesmärk mõned kilomeetrid kõndida. Ülevalt oli hea ülevaade otsustamaks, milline suund järgmisena valida. Enne veel jätsin postkasti sees olevasse vihikusse endast märgi maha. 

Postkast

Olengi tahtnud tegelikult nendest postkastidest rääkida. Ma juba aastaid tagasi Osoonist nägin, et Norras selline süsteem on loodud. Sisuliselt on tegu külalisteraamatutega, mis on paigutatud teatud kohtadesse, et motiveerida inimesi sinna minema. Need on näiteks matkaradade lõpus, mägede tipus, vaatamisväärsuste juures jne. Mina olen juba kolme kirjutanud. Lahe süsteem on see, sest inimestele ikka meeldib endast jälg maha jätta ja see säästab nii mõnegi seina või laua või mis iganes. RMK-le veidi mõtlemisainet, kuigi mul oleks neile veel parem idee välja pakkuda, aga enne nad peavad mu tööle võtma. 

Teel "kindluse" juurde

"Kindlus"

Laager

Mobiil tegi ise pilti

Söön

Mitte see eilne kahur

Ülevalt nägin kauguses suusahüppetorni ja sinna ma sammud seadsingi. Ma ausalt öeldes ei lootnud, et ma ka sinna otsa ronida saan, aga kohale jõudes ma ühtegi keelavat silti ei näinud, seega ma sinna läksin. Üles jõudes sain aru, et ma vist natuke kardan kõrgust, jala võttis värisema ja adrenaliini hakkas voolama. Võimalik, et see oli sellest, et olin seal üksi ja natuke sellest, et ma ei olnud päris kindel, kas ma seal olla tohin. Torn oli vana ja kasutusest juba ammu väljas, mõned lauadki olid puudu. Igatahes tasus sinna ronida, sest vaated olid vägagi nauditavad. Alla minnes ootas mind trepi juures meesterahvas, kes tuli kõrvalolevast putkast, teretasin teda viisakalt ja tegin näo nagu ma peaksingi seal olema. Selle peale ei kostnud ta ka midagi ja nii ma sealt tulema tulin. 

Torn

Tasus ronida

Vaade üks

Vaade kaks

Vaade kolm

Harilik õuevalgusti

Pidin jälle suuna valima ja tegin seda nii nagu tavaliselt, tunde järgi. Mul kohe ongi nii, et ühele poole kisub rohkem kui teisele ja mu vaist ei ole mind väga palju alt vedanud. Nii ka täna. Veidi kõndimist ja jõudsin järsakule, mille all oli karjäär. Arvatavasti tegeleti seal liiva kaevandamisega, aga mine sa tea. Mõnus koht oli, kuigi lihtsalt üks suur auk, aga eemalt paistsid mäed. Kõrvalt leidsin veel kaks suusahüppetorni, mis ka praegu tegutsevad, aga nende otsa ma enam ronima ei hakanud. Veidi uurisin seal ümbrust ja valisin järgmise suuna. 

Karjäär

Suvakas

Veel karjääri

Suvakas

Toimivad

Uus suund viis mind kõigepealt kõrgemale ja siis alla. Alla jõudes keerasin paremale, kuigi linn jäi vasakule. Mul polnud õrna aimugi, kuhu see tee mind viia võiks, aga lihtsalt tõmbas sinna. Ja see tõmbas mind metsa, päris männimetsa, mitte lihtsalt puudesalusse linna vahel. Alguses hakkasin mööda suusaradu astuma, aga siis nägin väga palju suusatajaid ja ei tahtnud neile jalgu jääda. Kõrvalt leidsin jalgraja ning mööda seda ma metsa sisenesingi. Alguses oli see selline laiemat sorti, aga mingi hetk keeras kitsas rada vasakule ja hakkasin mööda seda astuma. 

Uus suund

Kuuseke

Tõmbab metsa poole

Kohe tundsin, kuidas õhk teiseks muutus, hapnikku oli rohkem ja kergem oli hingata. Saadeti ju kunagi kopsuhaigedki mändide vahele tervenema. Ilus hooldatud mets oli ja oli aru saada, et tegu on istutatud metsaga. See aga ei tähenda, et vähem ilus oleks olnud. Üks hetk leidsin mingi puujuure, sinna laotasin oma istumisaluse ja tegin järjekordse kohvipausi. Istusin ja kammisin neid puutüvesid. Väga sürreaalne oli vahepeal. Oleks kauem seda teinud, aga taipasin kella vaadata ja sain aru, et pean siiski koju minema, sest õhtuks oli kokku lepitud grupitöö viimane lihv. Jalad viisid mind iseenesest linna tagasi ja ei pidanud kasutama sama teed, mida tulles. See häda mul on, et ma sama rada väga kaks korda järjest käia ei taha, kuigi vahel teistpidi minnes olen jällegi uusi asju avastanud.

Lemmikpuu endiselt

Kuused teises rindes

Kammivad tüved

Laager

Loojub

Romantika traktoritega

Koduteel

Tere jälle, Elverum!

Taevas oli ilus

Shelli mäletate?

Kodus võtsin kiire duši ja juba pidingi ülakorrusele homseid mänge läbi minema mängima, et teaks ikka ise ka, mida homme Norra lastele seletama hakkan. Minu kanda jäi kaks mängu ja eks siis homme paistab, kuidas esimene päev õpetajana möödub.