Esimene päev lastega

29. päev -4 °C, Elverum

Hommikul oli taas postkastis üllatus, pakike Kasekeste ja muu vajalikuga ning tervitused lähevad teadagi kellele. Eile õhtul leppisime oma grupiga kokkusaamise siia maja ette kella 11-ks, kus ma ka kenasti õigel ajal kohal olin, aga olin ainus. Selgus, et sõna eleven all mõtlesid nad 12. Noh jah, koorisin end jälle riidest lahti, sõin mõned võileivad ja siis tagasi õue.

Kooli juures kohtusime Gautega, kes meile platsi ette näitas ning mõne hetke pärast kohtusimegi lastega. Kui eelmised grupid pääsesid umbes 15-pealise lastekarjaga, siis meil nii hästi ei läinud. Lapsi oli 26 ja neist ainult 3 olid tüdrukud. Friluftsliv (outdoor life) on neil siin üks valikulistest vabaainetest ja tundub, et tütarlaste seas ei ole see just kuigi populaarne. 

Lapsed olid alguses veidi skeptilised, põrnitsesid meid altkulmu, aga ma oleks ise sama teinud. Vanus võis neil olla umbes 13-14, korralik puberteet ikka. Aga täitsa normaalsed lapsed olid, ei vingunud eriti ja tegid kõik asjad kaasa. Ma oleks hoopis ise vinguda tahtnud, aga mitte laste tõttu, vaid hoopis oma seltsilise pärast, kellega ma ühte mängu pidin läbi viima. Sellistes olukordades on nii, et kaks tükki ei saa korraga seletada, see ajaks lapsed segadusse ja nii pidigi olema, et tema on põhiline asjapulk ja mina niisama toeks. 

Mängu põhimõte oli selline, et maas oli kaks joont, lapsed seisid keskel ja siis me andsime neile kaks varianti ja vastavalt eelistusele nad liikusid vastava joone taha. Näiteks, kas kassid või koerad, talv või suvi jne. Küsisin enne sellelt ukraina tüübilt, kas tal on küsimused ette valmistatud, sest mäng on seitse minutit pikk ja selle aja sisse ikka mahub neid. Vastas, et jah, kõik on korras sellega. Kuna lapsed jaotati nelja gruppi, siis pidime seda mängu mängima läbi neli korda. 

Egas midagi, tuli esimene grupp ja siis ta pidi neile seda seletama hakkama. Korralik pähe õpitud tekst oli, äärmiselt keeruliste sõnadega. Kuulasin teda ja mõtlesin, et kuidas on võimalik nii lihtsat mängu nii keeruliselt seletada, lapsed ka vaatasid, et mida kuradit nüüd tegema peab hakkama. Ma ei tahtnud vahele segada, sest sel polnud mõtet, see polnud minu mäng, minu mängud alles tulid. Lõpuks, kui jõudsime sinnani, et sai neile neid valikuid anda, tuli välja, et tüübil oli ainult kaks tükki. Kaks tükki! Siis vaatas abiotsivalt mulle otsa, aga no mida mina enam teha sain, jooksu pealt siis mõtlesin neid välja, aga hetkeks jooksis kuul küll kokku. Ma ei saa siiani aru, mis ta peas toimub.

Mõtlesin, et järgmise grupiga läheb lihtsamini, aga ei. Sellel tüübil on null huumorimeelt, ta on täiesti paindumatu. Ta hakkas täpselt sama tekstiga pihta, siis saingi aru, et pähe õpitud. Kui on näha, et selline lähenemine ei tööta, siis tuleb jooksu pealt midagi muud välja mõelda, aju peab sellistel hetkedel ikka väga kiiresti liigutama end. Ja ma pidin ikkagi lõpuks sekkuma, sest piinlik oli seal niisama ka seista. Ja parim oli muidugi see kui ta avastas, et üks lastest poola keelt oskab ja siis temaga seal selles keeles lobisema kukkus. Ei, mitte naljaviluks mõned laused, vaid pikad tekstid. Mina ja ülejäänud lapsed siis seisime ja ootasime kuna mänguga edasi saab minna. Lõpuks ma pääsesin sealt ja sain partnerit vahetada, et järgmist mängu läbi viia. Sealt edasi läks kõik kenasti ja sai nalja ja kõik sujus. 

Sellegipoolest oli see lahe kogemus, lapsed on igal pool ühesugused ja kui sa nendesse hästi suhtud ja huumorimeelt omad, siis nad suhtuvad sinusse ka hästi. Mõni meie grupist on kohe sündinud õpetaja, mitte mina muidugi, kuigi tulin ka toime. 

Täna ma ostsin endale lõpuks panni ja kohe kui ma sellel oma esimese toidu olin valmistanud, mõtlesin, et miks kurat ma seda juba varem ei teinud. Soe toit on ikka hoopis midagi muud ja võileivad ning kalapulgad käisidki juba vaikselt suus ringi. Vokkisin endale köögivilju ja mitte mingeid külmutatud vaid ikka otse põllult. Mu ema arvatavasti ei usu mind, aga sisuliselt sõin praetud porgandit, mõningate lisanditega küll. 

Väga maitsev oli