Kodus

46. päev -4 °C, Elverum

Nagu arvata oligi, oli koju jõuda väga mõnus. Naljakas oli võtta saapad jalast ära ja kõndida ilma nendeta. Kes oleks arvanud, et selline lihtne asi, nagu sokkis kõndimine, nii palju rõõmu valmistab. Eriti tore oli veel postkastist kaart leida, sest kui oled kuus päeva kodutu, siis mõtled, et mis asi see postkast üldse on.  Ja tervitused lähevad taas Kristjanile, mu suurimale kirjasõbrale. 

Ega eile pikka pidu polnud, pakkisin kiirelt asjad lahti, panin magamiskotid kuivama, musta pesu kokku ja ise duši alla. Poole üheksast oli mul pesupesemise aeg, mille targalt ja ette kalkuleerides juba päeval Lillehammeris endale broneerisin. See oli üks mõistlik tegu, sest kui kõigi peale on ainult 3 pesumasinat ja ühel ja samal ajal jõuab tagasi hunnik õues elanud inimesi, siis on teada, et mõne pesupesemine lükkub homsesse. Arvasin, et duši all kindlalt ligunen kuuma vee all, aga ei, hoopis külma vett tahtsin. Juukseid pesin kaks korda, sest ütleme nii, et esimese korraga ei tahtnud väga vahutada. Küürisin end oma kahe kareda küürimiskindaga, üks ühes, teine teises käes, nii et nahk tahtis maha tulla ja pärast kaunisti punane olin. 

Magama ei raatsinudki kohe minna, koristasin veidi oma tuba ja vahtisin niisama. Kui lõpuks voodisse ronisin, siis uni ei olnudki väga kiire tulema. Seal lavvus jäin palju kiiremini magama. Ja öösel ärkasin selle peale, et puudutasin käeseljaga külma otsaseina ja esimene mõte oli, miks mul käsi magamiskotist väljas on ja miks ma sellega märga lavvuseina hõõrun. Jube hea oli tõdeda, et ikka kodus olen. Unes nägin muideks, et järgmisel koolitripil käisime Keenias ja Austraalias, ise veel imestasin, et ID-kaardiga reisida sain igale poole. Nagu mingi alateadlik soovunelm, et saaks sooja kohta vahelduseks. Kerge külmetus on ka kallal, aga see läheb loodetavasti kiirelt mööda. 

Ma täna mõtlesin, et mis ma siis sellest kogemusest sain ja mida ma õppisin ja kas õppisin. No õppisin end talvel õues magades hommikuni soojas hoidma, tean täpselt palju riideid selga jätta ja mitu pudelit kuuma vett kaasa võtta. Aga rohkem nagu ei õppinudki midagi. Ma ei õppinud ka enda kohta midagi uut, ikka samasugune nagu varem. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ma olen ka varem palju ringi matkanud ja ka talvel õues magamine ei olnud minu jaoks midagi uut. Maaülikooli välipraktikumides tuli samuti kitsastes tingimustes erinevate inimestega kaua vastu pidada, seega ma ei sattunud silmitsi situatsioonidega, mis mind kuidagi üllatanud oleksid või minus uusi jooni avanud. Aga see ei ole sugugi halb, lihtsalt pani mõtlema, et miks mina midagi eriti ei õppinud kui teised samal ajal rääkisid, et see oli nende jaoks nii hindamatu kogemus ja nad õppisid enda kohta nii palju uut.

Kui tuua välja positiivne ja negatiivne, siis positiivset oli kindlasti rohkem. Ma olen väga õnnelik, et sain elada kuus päeva Lillehammeris, mis on isegi norralaste endi jaoks päris eriline linn. Ma olen õnnelik, et mul oli võimalus näha suusahüppeid, sest millegipärast on need mind alati lummanud. Ma sain osa olümpiamelust, mida ma kindlasti ei oleks saanud, kui ma ei oleks otsustanud Norrasse õppima tulla ja on tõeline vedamine, et ma just sellel aastal siia sattusin, sest teadupärast toimuvad olümpiamängud iga nelja aasta tagant ja sedagi mitte ühes ja samas kohas. Ma tutvusin paljude inimestega erinevatest riikidest ja ma avanesin kui ma olin laagris parasjagu üksi ja mul ei jäänud muud üle kui nendega suhelda, sest selle jaoks me seal olime, et näidata inimestele üle maailma, kuidas talvel pikalt õues elades vastu pidada. Ma õppisin paremini tundma on kursusekaaslaseid ja kuigi üks tüüp mulle ikka väga närvidele käis ja arvatavasti käib ka edaspidi, siis ülejäänud on ju täitsa toredad, vaatamata sellele, et veidi tühjad ja tühjad on nad ju ainult minu jaoks ja võib-olla olen mina hoopis tühi nende jaoks. Ma tean nüüd, et suudan pikalt ebamugavusi taluda ja see ei vii mu tuju alla. Ma tean, et õpin täpselt õiget asja ning see on see, mis mulle meeldib ning mida ma võiksin ka teistele õpetada. 

Olid vaid mõned üksikud asjad, mis natuke halli sellesse idülli tõid. Kõige vähem meeldisid mulle õhtud lõkke ääres, sest siis ma tundsin, et tahaks rahu, aga seda ma sealt ei leidnud. Mind jubedalt väsitab kui keegi räuskab või kui kõik räägivad segamini või kui mõni arvab, et peab midagi ütlema, aga lauldes. Samuti väsitavad mind naljamehed, kes jubedalt pingutavad, et nalja teha ja siis ootavad reaktsiooni ja on jube rahul kui keegi naerab. Naljad aga on sellised labased ja allapoole vööd ning ühed ja samad ja üldse mitte naljakad. Teine asi, mis mu tuju natuke alla suutis viia, oli see, kui ma endale magamaminekuks rahulikult vett ei saanud keeta. Tundub nagu väike probleem, aga ajas veidi närvi küll kui olid just jõest vee toonud, selle tulele pannud, korraks selja keeranud ja siis avastad, et keegi on selle ära valanud, sest tahtis seal anumas süüa teha. Meil oli kolm suurt pada, seega rahumeeli oleks üks võinud olla ainult vee jaoks, aga seal tehti nii suuri sööke, mis vajasid vahel kõiki meie olemasolevaid nõusid. Aga selle probleemi ma lahendasin enda jaoks nii, et õhtuti, kui tekkis moment ja kõik olid kuskil ära, siis ma sättisin end teadlikult selleks ajaks laagrisse ning keetsin rahulikult õndsas vaikuses vett. Eks mõned pisiasjad olid veel, aga ei midagi hullu.

Kokkuvõtvalt arvan, et peaksin olema ja olengi tänulik, et sain sellises asjas osaline olla. Homme lähen Hamarisse, et end lõpuks Norra elanikuks registreerida ja lõpetuseks vaadake meie esimese grupi tähelendu Norra riigitelevisoonis, kus 7.45 minutil tutvustab meie tegemisi minu õppejõud Gaute ja pärast teda räägivad Lara ja Eesti tüdruk Liis, kuidas öö lavvus vastu pidada. Selles samas lavvus veetsin ka mina oma ööd. Videot näeb SIIT.