Tagasi Elverumis

66. päev 5 °C, Elverum

Raske on end jälle kirjutamise lainele saada ja tegelikult läks üldse natuke meelest ära, et mul miskine blogi ka kuskil on. Eestis aeg lendas ja väga nagu ei tahtnudki tagasi Elverumi tulla, aga siin ma taas olen, istun oma laua taga ja üritan midagi kirja panna. Lumi on kadunud ja igalt poolt on laga välja sulanud. Lumememmest on ka ainult hunnik järgi ning porgand ilutseb keset seda. Duširuumi on siginenud sipelgad ja köögipõrandat ei ole suvatsenud keegi liivast puhastada. 

Siiajõudmine läks suhteliselt valutult ja kui minnes ei soovinud keegi mu dokumenti kordagi(!) näha, siis täna sain seda suisa kaks korda näidata ning ka koti pidin avama, sest kaks latti suitsuvorsti äratas neis veidi kahtlust. Lennuk oli uus ja puupüsti täis. Käsipagasiga läks taas hästi, see ületas nii lubatud mõõtmeid kui ka kaalu, aga kedagi õnneks ei huvitanud. 

Ega ma seal Eestis suurt midagi asjalikku ei teinud ja ei olnud plaaniski, aga kui olin mõned päevad juba Tartus olnud, sain e-maili, et 1. arprilliks on vaja järgmine portfoolio kirjutada. Ütlen ausalt, see veidi rikkus mu puhkust ja kuigi ma selle koolitööga seal väga kaugele ei jõudnud, siis mõtlema pidin ikka sellele pidevalt. Ega muidu ei olekski vast hullu, aga eile õhtul sain järjekordse kirja, et eksam, mis on samuti 1. aprillil, koosneb kahest osast (tegelikult lausa kolmest) ning esimese kirjaliku osa tähtaeg on (oli) täna kell 8 õhtul. Ma kirjutasin seda lennujaamas ja bussis ning viimase lihvi andsin veel koju jõudes ja mingi ime läbi ma selle valmis sain. 

Eksam ise näeb välja selline, et pidin koostama 45-minutilise kava, kus ma õpetan algajaid ja lapsi vabatehnikas suusatama. See peab olema lõbus ja mänguline ning sisaldama kõiki didaktilise relatsioonimudeli elemente. Ma ei oska isegi õieti suuskadega uisku lasta, sest kui me seda siin õppisime, siis oli ilm vesine ja me tegime seda uiskudega mitte suuskadega, aga õnneks on olemas youtube. Täna siis pidingi selle kirjaliku osa ära saatma ja ülehomme Budoris pean seda asja reaalselt tegema. Iga üks meist sai pileti erineva ülesandega ja kordamööda siis esitleme üksteisele oma kava, mis tähendab seda, et tuleb üks pikk päev õues. Loosiõnn ei olnud minu poolt ning olen esimene, kes alustab, mis tähendab seda, et ma ei saa isegi harjutada enne. Hindab meid kaks inimest ja 4. aprilliks on vaja saata veel üks kirjalik osa, mis on põhimõtteliselt uurimistöö põhjamaade talispordi ajaloo kohta ning alles siis on aine läbitud ja punktid käes. 

Kuidagi kuhjusid nüüd need asjad kõik ja natuke nagu vähe aega anti selleks eksamiks ette valmistuda. Ja jälle ma pean planeerima midagi niimoodi, et ma päris täpselt ei tea, milline see koht on, kus ma seda läbi viin. Teisipäeval läheme mägedesse ja tuleme tagasi reedel ning ka sinna on vaja mingi kava koostada. Aga mis seal ikka, hoian meele rõõmsa ja katsun mitte läbi põleda.

Koduteel

65. päev 0 °C, Oslo Lufthavn

Olen end kenasti lennujaamas sisse seadnud ja nüüd on vaja kuidagi 9 tundi parajaks teha. Magama ei kavatse jääda, kuigi unekas on küll juba. Mulle meeldis see Rygge lennujaam rohkem kui see, kus praegu olen. Seal oli hea rahulik, vähe inimesi ja üldse kuidagi kodune. Kuna Oslo Gardermoeni lennujaam on ikkagi põhiline lennujaam, siis on siin ka möllu rohkem. Seega jah, magama ei julge jääda, kui just öö jooksul rahulikumaks ei jää. Võtsin kaasa kaks võileiba ning ühe banaani, jogurti ja šokolaadi. Sellega pean siis toime tulema kuni Tartuni, sest pangakaarti mul ju pole. Mul on küll veel 200 NOK sularaha, aga seda hoian ettenägematuteks kulutusteks, sest mul on kahtlaste mõõtudega käsipagas ja mine sa tea, ehk on vaja midagi juurde maksta. 

Täna tegin enne tulekut korraliku suurpuhastuse, isegi kapid ja sahtlid koristasin ära. Sõin ära kõik oma söögi ja pesin puhtaks külmiku. Aeg lendas ja ei pidanud tühja passima. Aga mis ma siin ikka rohkem jahvatan, kirjutan jälle siis kui midagi öelda ka on. Eesti tegemised hoian siiski enda teada. 

Viimane praktikapäev

64. päev 3 °C, Elverum

Viimane praktikapäev läks nagu ta läks. Mu lapsed olid täna millegipärast eriti pöörased, nagu oleks erivajadustega gruppi sattunud. Pidevalt oli vaja üksteist togida, kägistada, tirida jne. Vahepeal suruti kätt, peideti üksteise eest pastakaid, siis aeti niisama norra keeles loba. Imestan isegi, et kuidas me lõpuks oma ülesandega ühele poole saime. Täna vaatasime kaardil, kuhu me läheme ning lasime neil ise teekonna valida. Hiljem käskisime põhjendada, miks just selline valik. Koostasime täpse matkaplaani, kuhu nad pidid kirja panema, kes mida kaasa võtab, kus nad magavad, mida söövad, milline on plaan B jne. Natuke rääkisime ka igaüheõigusest ning sellest, et looduses käies endast midagi maha ei tohi jätta. 

Valivad teekonda

Lapsed on muidu sõnakuulelikud ja on näha, et nad austavad oma õpetajaid, lihtsalt neile peab pidevalt meelde tuletama, et nad viibivad tunnis. Jube nihelemine käib kogu aeg ja tähelepanu kipub iga natukese aja tagant ära kaduma. Aga kui neid korrale kutsutakse, siis keegi vastu ei haugu, vaid kõik tõmbavad vaikseks, küll umbes ainult viieks minutiks, aga asi seegi. Tund algab sellega, et kõik tõusevad ilma ütlemata püsti ja istuvad siis kui neile luba antakse. Tund kestab 1,5 tundi ning vahepeal on 5-minutiline paus, mida paljud kasutavad selleks, et endale kuskilt üks pitsalõik hankida. Tund lõppeb samuti püstiseismisega. Ma ei tea, kuidas neil muidu on, aga vähemalt meie tunnis on lastel kaks meesõpetajat ja üks tugiisik. Klassis on ka kolm tähelepanuhäirega last ning kuigi nad tegelikult alluvad üsna hästi ka õpetajatele, siis vahepeal peab siiski ka tugiisik sekkuma. Tema oskab nad maha rahustada ja aitab neid seal, kus vaja. 

Õhtul oli taas norra keele tund, ning iga päevaga sõnavara suureneb. Sõnu olekski vaja kõige rohkem õppida, sest grammatika on suhteliselt lihtne. Minu arust on norra keel isegi inglise keelest lihtsam, aga pead ei julge anda. Kui peaksin siia kauemaks jääma, siis suudaksin selle keele kindlasti lõpuks omandada. 

Täna pesen pesu ja koristan oma tuba, et tagasi jõudes sellise jamaga tegelema ei peaks. Homme istun siit 19.21 rongile, Hamaris istun järgmise rongi peale ning 21.01 olen lennujaamas. Öö veedan seal ning kell 7.00 väljub lennuk. Tartusse jõuan pühapäeval 12.30. Homme kirjutan veel ühe postituse ning siis tuleb pikem paus ka siia, sest ausalt öeldes vajan puhkust ka kirjutamisest, eriti, et viimasel ajal ei olegi nagu suurt midagi öelda olnud. Ah jaa, õues on kevad, päike kütab nii mõnusasti, kõik tilgub ja linnud laulavad. Kui tagasi jõuan, siis on arvatavasti ka lumi kadunud. 

Teine norra keele tund

63. päev 2 °C, Elverum

Nägin täna öösel unes, et sain paki, kust olid pooled asjad ära võetud. Sain ka päriselt paki, õnneks siiski midagi kaduma ei olnud läinud, kuigi pakki oli avatud küll ja siis uuesti kinni teibitud. Ootasin seda saadetist juba ammu, sest see pandi minu poole teele juba veebruaris, aga ei tea, kus see seni ringi rändas. Pakis oli kilo kasekesi, kohvi ja muud kraami, mida üks ema oma tütrele saadab kui ta teda hästi tunneb. Aitäh, kallis ema, saan end nüüd kogu sellest magusast kraamist ümmarguseks süüa. Tervitused Soomemaale! 

Täna oli teine norra keele tund ja hakkab juba tulema. Õppisime, millal on pikk ja millal lühike vokaal ning see tegi asja kohe lihtsamaks. Saan nüüd aru, miks nad sõnu sedasi venitavad. Seda ilmekust on muidugi raske omandada. Keeletunnis häirib mind veidi see, et mõni naerab iga asja peale. Jah, võõrkeeled on naljakad, aga võiks üle olla sellest, et mõni sõna sinu keeles midagi muud tähendab. Ega mul naeru vastu pole midagi, aga see viidab aega, sest pidevalt on vaja neile meelde tuletada, et aitab nüüd küll ja läheks tunniga edasi. Meil on siiski väga limiteeritud aeg ja sooviks selle ajaga keelt omandada nii palju kui võimalik. Kõige "kasulikum" lause, mis täna ära õppisime, on see - kan jeg sove hos deg i natt? Google translate's seda eesti keelde pole mõtet tõlkida, annab vale vaste, aga võib inglise keelde proovida.

Kasutasin täna esimest korda kooli raamatukogu arvutit, sest oli vaja lennu-, rongi- ja bussipiletid välja printida. Sain teada, et üliõpilaspiletile on laetud umbes 10€ ja selle summa ulatuses saame siis printida või koopiaid teha. Arvuti oli üleni norra keeles, kuid õnneks tunde järgi saab hakkama küll. Sellega muidugi ei saanudki hakkama, et printida üks kaheleheküljeline dokument kahele eraldi paberile. Kaks korda proovisin, kuid mõlemal korral sain ühe kahepoolse paberi kahe ühepoolse asemel. Kolmandat korda ei hakanud enam üritama. 

Homme on minu jaoks viimane praktikapäev siin Elverumi Keskkoolis ja laupäeval asun Eesti poole teele. Tagasi jõudes on mul kohe eksam aines Winter Sports. Eksam on piletitega ja suuline. Ma ausalt öeldes ei kujuta seda ette, et mismoodi see välja näeb. Selles aines me ainult uisutasime ja suusatasime ning mängisime mänge. Pole aimugi, kas see toimub sees või väljas, aga loodan, et õues ja loodan, et loosiõnn naeratab ja saan midagi uisutamisega seoses. Seejärel ongi selle õppeainega ühel pool ja 10 ainepunkti käes.  

Järve ääres

62. päev 2 °C, Elverum

Tegin täna 9-kilomeetrise jalutuskäigu. Mõtlesin, et otsin üles selle koha, kus need lapsed oma öö veedavad ja enda arust leidsin ka, aga hiljem tuli välja, et käisin siiski vale järve ääres. Ei tea, kuidas nii juhtus, et nõnda mööda panin ja enam pole aega ka, et õige koht üles leida. See polnudki tegelikult oluline, et ma seal käiksin, aga seal lähedal pidi olema mingi cabin, mis on kõigile avatud ja tahtsin seda näha. Majakest ma muidugi ei leidnudki, sest võimatu on leida midagi, mida seal ei ole. Tegin sellele järvele ringi peale, vahepeal sõin ja tulingi koju ära. Vähemalt leidsin ujumiskoha, mis sest, et hetkel selle teadmisega midagi peale pole hakata, aga ma olen siin siiski poole juunini. 

Glomma on paljas

Koolimaja, kus lapsi õpetan

Rand

Veel üks kool

Juurde- või äravool

Lõkkeplats

Arvasin, et see on see koht

Ujumiskoht

Paus

Sõita aeglaselt, lapsed mängivad

Kaunistused

Tuuning

Norra keel

61. päev 2 °C, Elverum

Kaunist naistepäeva, kallid naised! Mina leidsin sellel puhul postkastist kaardi ja pole vist vaja mainida, kes selle saatis. Tervitan sind, kallis kaardisaatja! Täna oli esimene norra keele tund ja ega väga kaugele ei jõudnud. Esimeses pooles õppisime tähti hääldama ja teises pooles mõned lihtsamad laused. Iseenesest ei ole norra keel väga keeruline, aga kuna see on selline ilmekas keel, siis minu jaoks on hääldus kõige raskem. No tähthaaval tähestikku hääldada ei olnud keeruline, kui need aga sõnadesse tuli panna, ei tahtnud suu enam sõna kuulata, aga kindlasti ei midagi ületamatut. Mõned näited, kuidas siin tähed häälduvad: æ-ä, ø-ö, å-o, o-u, u-ü.

Norra keelel on kaks ametlikku kirjakeelt: bokmål (raamatukeel) ja nynorsk (uusnorra keel). Bokmåli kasutatakse peamiselt Oslos ja Ida-Norras ning selles keeles on kirjutatud enamus raamatuid ning ka televisoonis ja ajakirjanduses kasutatakse peamiselt just seda keelt. Nynorsk on tavalisem Põhja-Norras ja läänerannikul. Bokmål põhineb Taani kirjakeelel ning nynorsk on murdepõhine. Meie õpime bokmåli, kuid Norra koolis peavad lapsed õppima mõlemat keelt. Lisaks neile kahele on Norras veel kolmaski ametlik keel - põhjasaami keel, kuid seda kõneleb veel ainult umbes 30000 inimest ja needki on Soome, Rootsi ja Norra peale ära jaotatud. 

Nagu ma ütlesin, siis täna me oma keeleõppega väga kaugele ei jõudnud. Hei! Jeg heter Annika. Jeg kommer fra Estland, men nå bor jeg i Elverum. Tere! minu nimi on Annika. Ma tulen Eestist, aga nüüd elan ma Elverumis. See, ja nipet-näpet veel, on siis see, mis me täna ära õppisime. Kokku on meil veel kuus keeletundi ning lõpeb see kõik suulise eksamiga. Saame oma vaeva eest ka 2 ainepunkti, seega igati kasulik ettevõtmine. Vaevalt me selle vähese ajaga norra keelt rääkima hakkame, kuid vundamendiks on see hea küll. Homme on vaba päev ja kuigi ilmateade just väga kaunist ilma ei ennusta, katsun siiski vahelduseks taas ühe pikema jalutuskäigu ette võtta. Lõpetuseks üks naljavideo norra tähestikust, mida meile täna keeletunnis näidati. Hoiatan, võib hakata kummitama.

ÆØÅ

Kaks kuud Norras

60. päev 2 °C, Elverum

Kui täna kooli jõudsin, oli koolipäev juba läbi. Hilinesin 10 minutit ja just oli mingi naisterahvas oma jutuga ühele poole saanud. Hiljem sain teada, et tegu oli psühholoogiga, kes ühtlasi teeb ka koostööd kirikuga ning käis meile rääkimas, et kui tunneme, et elu siin Norras liiga keeruliseks või raskeks läheb, siis tema on see, kelle jutule võime minna. Arvasime, et kell 10 algab järgmine loeng ja jäime ootele, aga ei toimunudki enam midagi, kuigi tunniplaan näitas, et koolipäev kestab neljani. Kirjutasime Gautele facebooki, et mis värk on ja siis tuli välja, et polegi mingit värki. Vabandas, et nõnda välja kukkus ja ütles, et kasutaksime seda aega, et teha detailne plaan selleks ja järgmiseks reedeks kui taas kohalikus koolis praktikat teeme. Homse koha peal oli tunniplaanis samuti kool kella neljani, kuid tegelikult ei toimu ka homme midagi. Norra keel küll on, aga see on eraldi teema. 

Umbes kaheteistkümneni arutasime, kuigi suurema osa ajast ajasime niisama loba ja siis läks igaüks isesuunas. Mina läksin üle pika aja teisele poole jõge Namibiasse, kust endale 8€ eest paar riidehilpu soetasin. Koduteel käisin Amfi kaubanduskeskuset läbi, et endale veidi süüa osta ja nägin, kuidas seal parklas parasjagu Tivolit üles seati. Mäletate, ma nägin eelmisel nädalal unes, et Elverumi tuli rändtsirkus ja no see nägi täpselt selline välja nagu see Tivoli ja kui suur on tõenäosus, et mingisse Elverumi tuleb keset talve rändav lõbustuspark. Väga veider igatahes, aga ma olen ennegi unes asju ette näinud. 

Superheroes

Scream is OK

Freestyle

Olen siin nüüdseks juba kaks kuud olnud ja võib öelda, et olen täitsa ära harjunud. Inimesed on omaks saanud ja ka tuba on koduks saanud. Vahel harva avastan ka midagi uut. Täna näiteks leidsin toidupoest -50% riiuli, kust võib leida tooteid, mille säilivus läbi hakkab saama. Erinevalt Eestist on tähtaja lõpuni veel mõned päevad jäänud, seega hea variant endale odavalt süüa saada ja näiteks sügavkülma valmis osta. Kahju muidugi, et nõnda hilja selle avastasin, oleks nii mõnedki eurod juba varem kokku saanud hoida. Teine asi, mille olemasolu ma alles täna endale teadvustasin, on mündiautomaat kassades. Üritasin oma ostude eest metalliga maksta, aga teenindaja ei tahtnud neid vastu võtta, seletas midagi norra keeles ja lõpuks sain aru, et ma pean need mingisse masinasse toppima, mis siis kassapidaja eest neid luges. Eelnevalt oli see sama masin mulle münte ainult tagasi andnud. Iseenesest on tegu mõistliku asjaga, sest ajast, mil ise poes töötasin, on meeles küll need meeletud sendilugemised ning kui järjekord oli pikk, olid ka eksimused kerged tulema. 

Eilsest

59. päev -2 °C, Elverum

Põhjus, miks ma oma eilse postitusega eile ühele poole ei jõudnud, oli see, et kui me Budorist tagasi jõudsime, tegid Johan ja Michael ettepaneku, et võiks õhtul väikse olengu teha. Tegin ühe kokteili ja umbes kaheksa paiku liikusime Amandaga siit naaberkorterisse. Kokku oli meid umbes viisteist ja oli täitsa lõbus õhtu. Nad mängisid sellist mängu, kus pidid üksteisele ilma sõnadeta filme seletama ja siis aja peale ära arvama. Mina ei mänginud, sest ma olin sellest päevast veidi väsinud ja tundsin, et ei jaksa taielda. Vaatasin lihtsalt pealt ja pole tükk aega niimoodi naernud, sest nad ikka väga elavalt näitasid neid filme üksteisele. Mulle meeldib kui inimesed ei karda end lolliks teha ja selles suhtes on mu kursusekaaslased lahedad inimesed. Ikka mitu tundi mängiti seda mängu ja samal ajal joodi ära ka üsna palju alkoholi, kuigi joobeaste jäi kõigil viisakaks, keegi labaseks ei muutunud ja oldi pigem niisama veidi ülemeelikus tujus.  

Kui mängida enam ei viitsitud, siis hakati youtube'st lugusid laskma ja läks suuremaks tantsimiseks. Vehiti ikka korralikult, tüdrukud haarati sülle ja keerutati nii kuis jaksati. Mina pole suurem  asi tantsulõvi, seega sain taas lihtsalt pealt vaadata ja naerda. Vahepeal liitusid meiega ülakorruselt Norra tüdrukud ning nemad olid küll maani täis. Nägin jälle sebimistaktikat Norra tüdrukute moodi, see on siis selline, kus lihtsalt agressiivselt määritakse end kaela, istutakse sülle jne. Eesti peol Jonas rääkis mulle, et kõik Norra naised siiski nii ei tee ja neil, kellel kombeks niiviisi käituda, on ka teatav maine. Tõesti, oma norrakast korterikaaslast Solinit pole ma kunagi nõnda tegemas näinud. 

Üks hetk otsustasime edasi Lokketisse minna ning taas oli seal üsna palju rahvast. Ega me seal kaua ei olnud, natuke aega seisime ja siis läksime edasi kohalikku diskoteeki. Ma olin seal juba ühe korra varem käinud, kui sealt mööda minnes head lugu kuulsin ning selle peale sisse läksin. Seal käis samuti kõva tantsimine. Ma istusin mingisse suvalisse lauda, rääkisin veidi kohalikega juttu ning kui Michael koju hakkas tulema, kasutasin juhust ja tulin ka ära. Vahelduseks päris hea kui ei pea üksi koju kõndima. Midagi sensatsioonilist eile ei juhtunud, aga üle pika aja oli üks lõbus õhtu. Homme jälle kooli, ning teisipäeval on esimene norra keele tund siin Elverumis. Ma ei mäleta, kas ma juba olen kirjutanud sellest, aga igatahes jõuti järeldusele, et tuleb ikka need kursused koju kätte tuua, sest Hamarisse olid nõus sõitma vaid üksikud. Nii et saan siiski keelt õppida ja raha jääb ka alles. 

Winter activity day

58. päev -1 °C, Budor

Buss pidi väljuma 10.15, kuid hilines pool tundi. Meil muidugi paluti eelnevalt kirja teel lubada, et oleme õigeaegselt kohal, mida me ka olime. Budor on Elverumist umbes 30 minuti kaugusel ja siin ongi kombeks öelda teekonna pikkuseks sellele kuluv aeg, mitte kilometraaž. See oli selline pisemat sorti suusakeskus ja meenutas veidi Kuutsemäge, seega ei mingeid mägesid, kuigi asusime ikka suhteliselt kõrgel. Ilm oli pilves, seega ei olnud ka nähtavus kuigi hea. Lisaks meile oli seal palju ka kohalikku rahvast.

Avastasid, et lumi on pehme

Seltskond

Hea koht, kus laste sünnat tähistada

Korraldus jättis veidi soovida, aga muidu oli enam-vähem päev, kuigi jube palju oli niisama passimist ja seismist. Kokku oli meid umbes 150 ja jagasime end kolme gruppi. Seltskond oli päris kirev, meie kursusel on kõik Euroopast, aga teistes linnakutes õpib ka vähe eksootilisemaid isendeid. Lahe oli vaadata, kuidas osad neist seal lumes päris pööraseks läksid. Meie oleme lumega juba harjunud, sest õppime vastavat asja ja oleme seetõttu juba päris palju ka lumes hullata saanud, aga nemad vist mitte nii palju. Eriti naljakas oli neid suusatamas näha. Nagu Johan tabavalt ütles, siis nad nägid välja nagu seljale asetatud putukad kui nad kukkusid ja püsti üritasid saada. Igatahes jäi neid vaadates mulje, et suusatamine on maailma raskeim spordiala. Ka kahte eestlast nägin, aga alles lõpus ning terest kaugemale ma nendega ei jõudnudki. Kuna meid oli nii palju, siis iga grupp tegi erinevaid tegevusi erinevatel aegadel. Meie grupp alustas snowtubinguga. Ma paar korda viitsisin mäest alla lasta, sest kalle oli nõrk ja rohkem pidi kõndima kui liuglema. Seejärel oli aeg lõunat süüa ning siis tegime enda grupiga mõned mängud.

Esimene grupp mängib mänge

Snowtubing

Majakesed

Majakesed

Sööming

Sööming ja tubing

Peaaegu kõik

Mulle

Mängivad

Nico juhendab

Veidi peale kahte sain lõpuks suusad alla. Ikka jube suur vahe on, kas suusatad viletsate ära suusatatud suuskadega, mille saapad hästi sidemetesse ei istu, või uute ja õige pikkusega suuskadega. Ma lausa lendasin seal nõlvadel. Järgmiseks talveks muretsen endale kindlalt suusad, sest see on tõesti nauditav spordiala. Meid pandi seal mingit pisikest ringi suusatama, aga endale omaselt "kaldusin" etteantud rajalt kõrvale ja tõmbasin metsade vahele. Väga mõnus oli, enamus ajast vaikus ja üksindus, vahel harva tuli mõni norrakast suusataja vastu, kellega siis seltsimehelikult noogutada saime. Pikalt muidugi nautida ei saanud, kolmeks pidin end tagasi sättima, sest siis oli aeg koju sõita.

Tareke

Murdunud ladvaga mänd

Kuused, männid

Tareke

See valgus

Venitab

Rajad

Ning lõpetuseks veel mõned videod, mis ajaviiteks filmisin kui me mänge mängisime. Saate ka veidi aimu, millega ma siin täpsemalt tegelema pean.

Pidid istuma tagumise põlvedele

Pidid käsi kasutamata püsti saama

Pidid köit puudutamata sellest üle saama

Kolmas praktikapäev

57. päev 1 °C, Elverum

Täna saime taas näha asjaajamist Norra moodi. Me olime oma tänase tegevuse plaaninud ikka õue nagu tavaliselt. Kohalikku keskkooli jõudes aga selgus, et tund toimub klassis. Ma küll üritasin juba eile teistele selgeks teha, et me selle kaardi ja kompassi osa täiesti välja jätaksime, sest kirjas paluti meil keskenduda ainult matkaplaneerimisele, aga kes mind kuulab. Üks päev Michael tegi mulle märkuse, et võiksin grupis rohkem sõna võtta. Andsin talle mõista, et see on suhteliselt võimatu, sest nad räägivad kogu aeg ja ma ei ole sellist agressiivset tüüpi, kes teiste jutule vahele segaks, eriti, kui see nõuab hääle tõstmist. Panin ta jutu siiski kõrva taha ja olengi siis üritanud ennast rohkem maksma panna, aga pidevalt jookseks nagu peaga vastu seina, sest neil on niikuinii juba oma arvamus igast asjast ja ma ei viitsi neid ümber veenda, sest tavaliselt on umbes kolm tükki minu vastu ja raske on üksi kolme inimesega vaielda. Aga see selleks.

Kooli jõudes kutsuti meid ukse taha ja öeldi, et kaardi ja kompassi võime kohe ära unustada ja täna planeerime ainult matka ja ei mingit õue minekut. Mäletan, et üks kord me uurisime, et kas oleks võimalik vähemalt üks tund klassis läbi viia, sest mõnda asja on sees laua taga mugavam teha kui õues. Selline asi välistati kohe ja nii me olemegi end alati ogaraks mõelnud, et kuidas oleks hea näiteks õues seljakotti pakkimist õpetada. Väljas tuleb arvestada sellega, et kõigil hakkab kiirelt külm, seega sa pead oma tegevused võimalikult aktiivseks mõtlema. Nii me olemegi siis igasugu mänge välja mõelnud, et nad õpiksid ja saaksid sooja samaaegselt. Täna oli meil samuti plaanis mitmeid mänge. Võtsime kõik kodust oma seljakotid täisvarustusega kaasa, et neile väikestes gruppides selle sisu tutvustada ning hiljem üks mäng mängida. Plaanide muutumise tõttu näitas oma koti sisu ainult Michael ja seda tervele klassile korraga. Ülejäänud me siis saime niisama oma rõõmuks kotti pakkida ja kaasa vedada, et siis kodus sama targalt see jälle lahti pakkida. 

Seejärel pidime rääkima toitumisest ja koostama täpse kava, samuti võtma läbi veel kord varustuse ja uurima, mis kellelgi on. Jagasime lapsed selle järgi gruppidesse, kes ühes telgis magavad ning mulle sattus tore viie teismelise poisiga grupp, kes enamus ajast küll itsitasid, aga see ei takistanud meil siiski oma tegevusega enne teisi ühele poole jõudmast. Naerma ajas neid näiteks see kui ütlesin korra kogemata polar breadi asemel polar bear. Ma naeraks ka kui mulle öeldaks, et ahah, hommikul sööte siis jääkaru moosiga. Ning loomulikult pakkus palju nalja sõna trip. Eks me ole kõik kunagi teismelised olnud, seega ma sellest suurt numbrit ei teinud. Nad suutsid siiski paberile kirja panna, kes mida süüa kaasa võtab ja üldse oli nendega lihtne, teadsid kohe, et õhtusöögiks teevad nemad endale kartuliputru vorstidega ning hommikul söövad polaarleiba moosiga. Vahepalaks lubasid kartulikrõpse ja kommi võtta. Ma ei hakanud neid absoluutselt ümber veenma, sest oluline on, et nad üldse midagi sööksid ja seega ka öösel soojas on. Muide ka keskkoolis on tunnis söömine lubatud. Ma ei tea, miks see Eestis lubatud ei ole. Ehk mõni õpetaja oskaks mind valgustada. Jaana? Võimalik, et siis keskenduvad lapsed õppimise asemel söömisele või teine variant, et kõigil ei ole võimalust endale sööki kaasa võtta ja pole just kuigi meeldiv tühja kõhuga kellegi teise toidulõhnade sees õppida. 

Michael näitab varustust

Meile näidatakse, kuhu lastega läheme

Me saime alles täna teada, kuhu nad ööbima lähevad. Siiani arvasime, et see näeb midagi sarnast välja nagu meil endal see esimene suusamatk oli. Aga tegelikult minnakse siia lähedale järve äärde. Kooli juurest jalgsi pole palju minna. Leian, et selline info oleks võinud meieni juba varem jõuda, sest sellest sõltub väga palju. Meile pannakse õlule tohutu vastutus ja siis meile ei öelda isegi, et kas matk toimub suuskadega või ilma. Alles täna saime teada, et matk toimub jalgsi ja et õhtul minnakse ja hommikul tullakse. Jube raske on midagi planeerida kui sa ei tea, mis saama hakkab. Üks asi on see kui sulle unustatakse öelda, et Lillehammeris pesta ei saa, teine asi on see kui sind infost ilma jäetakse ja sa selle pooliku infoga kedagi teist informeerima pead. Ei ole ju raske öelda, et matk on selline, toimub seal ja nii kaua. Sellest lähtuvalt siis oleksime saanud edasi mõelda. Nüüd siis pidin alustuseks mõned asjad varustuse nimekirjast maha joonima, sest pole mõtet suusamääret kaasa võtta kui sa jalgsi lähed. Seda oleks ka saanud öelda, et tund toimub sees. Vaikselt hakkab kõrini saama sellest, et sa planeerid ja näed tohutult vaeva, et kõik sujuks minutilise täpsusega, muretsed, sest mängus on lapsed ja siis nätaki, kõik su töö ja vaev lendab vastu taevast ja kedagi isegi ei huvita see. Me võtame kõiki oma ülesandeid äärmise tõsidusega ja kui juba mitmendat korda sa oled tühja planeerinud, siis teeb veidi kurjaks küll. 

Homme on winter activity day. Sain juba eelmisel nädalal e-maili teatega, et olete kõik oodatud sellisele üritusele ja tegu on meelahutusliku päevaga, kus saab nii suusatada kui grillida. Üritus on mõeldud kõigile rahvusvahelistele üliõpilastele Hedmarki Ülikoolis ning toidu eest maksma ei pea. Kuna koolil on teaduskonnad mööda maakonda laiali, siis see on ainus võimalus tutvuda ka nendega, kes Elverumis ei õpi. Paluti enda tulekust eelnevalt teada anda ning sooviti toredat päeva. Meie jaoks see siiski nii tore päev olema ei saa, sest kuna meie siin seda outdoor leadershipi teemat õpime, siis arvati, et jube hea oleks meid tanki lükata ja seda osa seltskonnast lõbustama panna, kes vahepeal oma suusakorda ootama peavad. Ehk siis me peame taas kord mingi kavaga lagedale tulema ja mingeid mänge organiseerima hakkama. 

Kool ise kommenteeris seda umbes nii, et kuna me Lillehammerisse olime nii palju lahedaid asju välja mõelnud, aga seal neid kellelegi rakendada ei olnud, siis saame neid asju nüüd kasutada. Ega ikka ei saa küll. Me ei hakka ju homme pulga otsas saia küpsetama või varjualust ehitama. Öeldi veel, et ärge üle planeerige, sest ei tea, kuidas homne päev tegelikult täpselt kujuneb. Ma ütlen ausalt, meie oma grupiga ei planeerinudki midagi ja eks siis homme jooksu pealt mõtleme midagi välja, sest kõrini on millegi organiseerimisest nii, et seda hiljem kellelegi vaja ei ole. Üldse on see asi veidi ebaaus, reklaamiti välja kui mõnusat puhkepäeva kõigile, ja siis meie jälle nautida ei saa, sest aju peab kellelegi mingeid tegevusi välja genereerima. Vabatahtlikust üritusest sai sujuvalt kohustuslik laupäevane koolipäev. 

Lõpetan siiski positiivse noodiga. Sõin parasjagu kui Johan toauksele koputas ja välja lumememme ehitama kutsus. Miks ka mitte, sisemine laps tahab ka vahel välja pääseda ning ega värske õhk ka paha ei tee. Õues sadas mõnusat sulalund ning meid oli kokku umbes kuus. Võtsime ikka suurelt ette ja ehitasime hiiglasliku memme. Alguses tegime naljaviluks Hitleri, aga kuna see on akende all ja kunagi ei tea, mis rahvusest inimesi siin elada võib, siis korjasime Hitlerile omase atribuutika hiljem ikka kenasti ära. 

Algus

Hakkab looma

Inimtõstuk

Johan

Loovutasin oma porgandi

Solin

Kaotasin oma ainsa pangakaardi

56. päev 2 °C, Elverum

Päev algas kenasti, postkastis oli kaardike koos fotoga ning tervitused lähevad Evelynile ja Marekile. Edasi hakkas kõik allamäge minema. Alustuseks saime Gautelt teate, et homne praktikapäev tuleb ümber planeerida. Seda sel lihtsal põhjusel, et keskkoolist olevat öeldud, et me peaks neid lapsi juba homme selleks väliööbimiseks ette valmistama hakkama, seega kogu meie eilne töö ja vaev oli täiesti asjata ja tuli end kiirelt ümber häälestada. Kuna esimene ja teine grupp olid oma tunnid juba andnud, siis nemad pääsesid kergelt. Meie aga pidime täiesti uue kava välja mõtlema ning kaardi ja kompassi lugemise asemele õpetame nad homme seljakotti pakkima, vaja minevat varustust valima ja matkal õigesti toituma. Läks jälle tuliseks vaidluseks, et kuidas seda kõike kõige parem oleks teha ja nii mõnedki otsad jäid minu meelest lahtiseks, aga nii juhtub kui asi liiga keeruliseks tahetakse ajada. 

Et päev ikka korralikult "korda" läheks, siis tabas mind ka poes "tore" üllatus. Kui oma munade, tuunikala ja apelsinide eest maksta soovisin, ei leidnud ma enam oma pangakaarti. See on mul alati ühes kindlas taskus, aga mitte seekord. Ega ma alguses ei muretsenudki väga, mõtlesin, et ju see kuskil mujal on ja et pärast otsin ning tasusin ostude eest oma viimase sularahaga. Kodus vaatasin kõik võimalikud kohad läbi, aga mida pole, seda pole. Viimati maksin kaardiga eile poes ja et süda rahu saaks, siis jooksin poodi tagasi, et ehk jäi sinna, aga seal laiutati ainult käsi. Nüüd pean mingi plaani välja mõtlema, sest müntidest lugesin kokku umbes 2€ ja sellise summaga siin väga pikalt ei ela. Õnneks on mul süüa veidi varutud, nii et kohe nälga ei jää. Tellisin ka uued pangakaardid ja seekord nii SEB kui Swedbanki oma, sest siis on vähemalt üks varuga. Iseenesest on ju positiivne, et see juhtus natuke enne seda kui Eestisse lähen, mitte pärast, sest välismaale ei ole seda kaarti keegi saatma nõus. 

Taas tubane

55. päev -2 °C, Elverum

Täna oli vaba päev, aga ega kaua magada ei lastud, sest kell 10 saime siin minu juures kokku, et seda reedest praktikapäeva arutada. Kaks tundi mässasime ja siis sai jälle oma asjadega tegeleda. Ilm oli vilets, nagu oleks ära sõnunud siin üks päev, seega õue ei kiskunud. Natuke aega uimerdasin ringi ja läksin hoopis magama tagasi. Ei tea, mis mul viimasel ajal häda on, aga see meeletu energia on kuskile ära kadunud. 

Nägin väga veidrat unenägu, päeval magades on unenäod alati veidi kummalised. Koolis pandi meile üks aine juurde, milleks oli kergejõustik, aga esimesse trenni ma ei jõudnudki, sest ma ei suutnud endale pooleteise tunni jooksul spordirinnahoidjat õigesti selga saada. Siis tuli Saksmaalt Elverumi ränddisco ja see nägi välja nagu rändtsirkus, mitu vagunit oli ja siis ühes olid suveniirid, mis pidid olema Saksa omad, aga osadele oli peale kirjutatud Haapsalu. Ühes vagunis oli disco ja vaguni peal oli +16. Jube koledat tümakat tuli sealt ja kohalikud Norra noored kõik läksid sinna peole, endal rätikud pähe seotud. Mina tahtsin millegipärast suveniiripoest väikest Saksa lippu, mida ma ei saanudki ja siis tutvusin mustlastega, sest see oli nende business. Mustlased hakkasid mulle mingit usku pähe määrima, sest nad pidi päevas vähemalt 100 liiget värbama. Ütlesin, et ma pole usklik ja ei hakka ka ning siis nad panid mulle needuse peale, mille peale ma ütlesin, et panen vastu, sest Eestis on ka kõik nõiad. 

Ärgates koristasin korteri ära, sest on minu nädal ja no rohkem polegi täna midagi teinud. Ma arvan, et ma homme ka ei tee suurt midagi. Vahel võib laisk ka olla ja kui mul seda blogi ei oleks, siis keegi ei saaks teadagi, et sihuke looder olen.  

Mõnus koolipäev

54. päev -2 °C, Elverum

Tänane teema oli flow. Kindlasti olete kogenud sellist asja, et näiteks autoga või jalgrattaga sõites või kasvõi niisama kõndides avastate üks hetk, et ei mäleta viimast kahtekümmet minutit. See ongi flow. Minul juhtub seda sageli ja tihti ma ei mäleta, mis teed pidi näiteks koju läksin. Täiesti kaine peaga kusjuures ja siiani olin seda nimetanud autopiloodiks. Tuleb välja, et sellest on lausa omaette teadus tehtud. Ekstreemsportlastel esineb seda näiteks äärmiselt tihti.

On mitmeid päästikuid, mis selle esile kutsuvad ja tavaliselt toimub see siis kui inimene on oma tegevuses nii sees, et aeg ja ruum tema ümber lihtsalt kaovad. On olemas keskkonnast tingitud päästikud, psühholoogilised päästikud, sotsiaalsed päästikud ning loovusest tingitud päästikud. Ka see on flow kui mõne äärmiselt meeldiva inimesega aega veedad ja järgmine hetk avastad, et 5 tundi oleks kui minutiga möödunud. 

Väga huvitav teema oli ja proovisime seda kohe ka endil esile kutsuda. Gaute käskis meil laudadele ronida ning laualt lauale astuda, kõndisime seal, enamusel saapad jalas ja täisvärk. Mina olin sokkis, sest mulle meeldib koolis sokkis olla. Lõpetuseks tegime veel laua peal seistes kükke ja loomulikult aeti ka üks kohv kellegi riietele, ikka juhtub. Ma ei kujutaks sellist asja ausalt öeldes Maaülikoolis väga ette. Aga noh, see on siin rohkem spordikool ka, kuigi kõrgkool. Igatahes mulle meeldib. 

Reedel on meil kolmas praktikapäev, seega anti pool tundi aega, et seda ette valmistada. Selle ajaga muidugi väga kaugele ei jõudnud, nii et homme hommikul jätkame seda siin minu elutoas. Sellel korral õpetame lapsed kaarti lugema ja kompassi kasutama. Arvatavasti korraldame neile mingi aaretejahi sarnase asja, sest on igatahes lõbusam õppida kui sellega ka mingi fun kaasneb. Ühtlasi peame neid informeerima sellest, et nad 17. märtsil meiega metsa lähevad ja seal ka ööbivad. Loodan, et see liiga suure šokina neile ei tule. Mina nendega kahjuks ei ühine, sest olen sellel ajal Eestis.

Koolipäev lõppes suusatamisega ja täna õppisime klassikalist stiili. Suusatasime metsa, viskasime kepid lumme ja tegime erinevaid harjutusi. Enne testisime veel vaha olemasolu ja vajadusel lisasime seda. Väga vilets on suusatada kui pidamismääret all ei ole, eriti mäest üles. Hea uudis on see, et ukrainlased oskavad lõpuks suusatada, saavad kenasti mäest üles ja ei pista enam kiljuma kui on vaja mäest alla laskuda. Harjutamisruumi veel on, aga väga tubli saavutus mu arust. Rõõm oli ka nende endi nägudel. 

Võimlevad

Vahatavad

Ootavad

Täna toimus metsas jälle meeletu laskmine, viimasel ajal on seda jube tihti. Norra nagu valmistuks mingiks suuremat sorti sõjaks. Olen juba varem kirjutanud, et sõjaväelastel meie kooli taga laskeharjutusala on ja see on ikka väga lähedal nendele suusaradadele. Nägin ka ühte värsket hülssi rajal vedelemas ja see tundus juba natuke imelik. Keegi on kas väga mööda lasknud või need lendavadki sinna kuhu ei peaks. 

Väga hästi on siin need lasud kosta