Vappu

97. päev 10 °C, Elverum

Ärkasin täna meeletu rasvahaisu peale ning selle aja jooksul kui ma endale köögis kohvi valmistasin, haisesin ma üleni kuuma õli järgi. Eestlastel on täna volbriöö ja soomlastel vappu. Kuna Amanda on soomlane, siis ta võttis selle ürituse ikka korralikult ette ning koos teise soomlase Theresega valmistasid nad spetsiaalseid vappu sööke, milleks olid erinevad õli sees küpsetatud asjad, näiteks pontsikud. Nad tegid seda vähemalt kuus tundi. Õnneks väga tihti siin korteris õli sees kärsatamist ette ei tule.

Ise olen teinud järjekordselt mitte midagi. Tegelikult poes käisin, et esmaspäevaseks matkaks süüa ja muud vajalikku varuda. Kuigi mul oli algselt plaanis see nädalavahetus kodus veeta, siis otsustasin ikkagi kõrvalühikas toimuvast peost osa võtta, sest tundub, et täna on terve Elverum peolainel. 

Olen kade

96. päev 7 °C, Elverum

Olen kade, sest Tartus on põhimõtteliselt suvi, aga siin on ma ei teagi, mis aastaaeg. Täna oli pool päeva ainult 2 kraadi, õhtuks venitas ikka 7 välja ja nagu sellest veel vähe oleks, sajab iga päev vihma, lörtsi, rahet ja puhub kõige rõvedam tuul. Hästi totter on muidugi mingi ilma pärast närvi minna, aga no kamoon, kohe on mai. Pole lootust ka, et lähiajal paremaks läheks. 

Aga muidu läheb kenasti ning olen kooliasjadega kenasti järje peal. Mõlemad portfooliod on valmis ning äragi saadetud. Nüüd vist ongi ainult üks kirjatöö veel vaja kirjutada ning juunis see eksam teha ja rohkem väga polegi midagi. Mõned praktilised ülesanded on ka, üks näiteks liustikel, aga mis need täpselt on, seda veel ei tea. Paistab, et hakkab vaikselt ühele poole saama see asi siin. 

Norra keele eksam - tehtud

95. päev 7 °C, Elverum

Olen nüüd ametlikult algtasemel norra keele valdaja. Eksam ei olnud raske. Esimeses voorus pidime rääkime endast ja vastama mõningatele küsimustele. Näiteks: mis mul seljas on, mis kuu- ja nädalapäev hetkel on, mis mu lemmikaastaaeg on, mida ma süüa sooviksin, mis värvi on tool, laud jne. Teises voorus pidasin dialoogi teise eksaminandiga. Kuna me eelnevalt teadsime, kellega me seda dialoogi läbi viima peame, siis me Nataliaga mõtlesime, et oleme kavalad ja valmistasime vestluse ette. Kohale minnes selgus, et seda siiski kasutada ei saa, sest situatsioon antakse ette. 10 minutiga siis surusin endale veel nii palju lauseid pähe kui suutsin ning kuidagi me selle reisija ja bussijuhi näitemängu ära tegime. Keegi läbi ei kukkunud ning oleme nüüd kahe ainepunkti võrra jälle rikkamad. 

Ülejäänud päeva tahaks puhata ja logeleda, aga ei saa, sest lõpetamist vajab üks portfoolio ning alustamist teine. Tähtaeg on homme kell kolm päeval. 

Õpin

94. päev 10 °C, Elverum

Õpin, õpin, õpin. Üks portfoolio on peaaegu valmis, teisega pole veel alustanud. Homme on norra keele eksam ning eks siis ole näha, kuidas sellega lood on.

Kanuumatka ootuses

93. päev 10 °C, Elverum

Esimene loeng oli koos Norra tudengitega ning teemaks heuristilised lõksud rekreatsioonis. Ehk siis rääkisime sellest, miks ikkagi lõppevad paljud ettevõtmised looduses tihti õnnetustega ja isegi surmaga ning seda vaatamata sellele, et neisse sattunud inimesed eelneva kogemusega on. Gaute enda üks sõber jäi aastaid tagasi suusatripil laviini alla ja sai surma. Kuigi tüübil oli eelnevalt palju kogemusi ning ta oli läbinud ka laviinikoolituse, alahindas ta ohtu.

On mitmeid põhjuseid, miks inimesed otsustavad riski peale välja minna. Näiteks ei taheta ülejäänud seltskonna silmis allaandjana näida või mäkke tõustes on iga hinna eest vaja tippu jõuda, kuigi jaks on juba ammu otsas. Usaldatakse liialt juhti ning ei soovita ise otsuseid vastu võtta. Samuti on põhjuseks see, et tihti on mingiks ettevõtmiseks suur hulk raha magama pandud, sõidetud teise maailma otsa ning kui siis ilm ei soosi seda tegevust või ilmneb mõni muu takistus, siis nui neljaks soovitakse see asi ikkagi ära teha, sest tekib tunne, et kas nüüd või mitte kunagi. Pean tunnistama, et on endalgi ette tulnud, et matkal mingi häda ilmnemisel ma suu kinni hoian. Kuidagi ei taha teiste tuju ära rikkuda ning siis kannatadki hambad ristis ja teed selle asja lõpuni kaasa. Pani natuke mõtlema küll.

Ülejäänud päeva planeerisime kolmepäevast kanuumatka, mis saab alguse esmaspäeval. Jagunesime jälle neljastesse gruppidesse ja seekord ma ei ole oma seltskonnaga kuigi rahul, sest kahega ei ole ma peaaegu üldse suhelnud ning kaks neist ei ole mulle kuigi head muljet jätnud. Aga võib-olla ei meeldi mina neile ka, nii et eks tuleb üle elada. Rohkem valmistas mulle meelehärmi see, et jälle tuleb kulutada raha asjadele, millega ma arvestanud ei ole. Näiteks peab igaüks ostma 5 meetrit köit, sest telke meile seekord ei võimaldata ning peame endale ise presendist varjualuse ehitama. Samuti peame kaasa ostma lõkkepuud, sest viibime soisel alal, mis tähendab seda, et surnud puu on lihtsalt pehkinud ning ei põle. Lisaks suured prügikotid, et oma varustus veekindlaks teha, kütus põletitele jne. Mul on lihtsalt iga sent nii arvel, et jah, isegi prügikottide ostmine lööb eelarve lõhki.

Liigume mööda Kynna jõge ning lisaks matkale läbime ka mitmeid koolitusi. Üheks on näiteks T-rescue, mis tähendab seda, et peame kõik riietega ujuma minema. Ei mingit teoreetilist õpet, kõik tuleb kohe reaalselt järele teha. Veetemperatuur on 4-6 kraadi. Selletarbeks anti samuti nimekiri, mida vaja oleks. Näiteks kaks paar villast pikka pesu, et ühega siis ujud vees ja teise tõmbad hiljem selga. No ma ei hakka endale selleks üheks korraks veel teist paari ostma, isegi kui mul oleks selleks raha. Veekindlad võimalikult ümber keha riided, soovitavalt softshell. No ei ole raha. Jalatsid, soovitavalt veejalatsid, näiteks sukeldumiskingad jne. Väga masendav. No ei olnud sellest kõigest enne siiatulekut kuskil juttu. Teadsin küll, et toimub kanuumatk, kuid et me sellega seoses ka erinevaid õppuseid, mis eeldavad varakevadel vees olemist, läbime, seda ma ei teadnud. Eks tuleb siis olemasolevatest asjadest midagi kombineerida. Mingid spordijalatsid pean küll muretsema endale, need vähemalt kuivavad kiirelt.

Nüüd aga hakkan oma koolitöödega tegelema, sest ega need portfooliod end ise kirjuta. Eile olin ka tubli ja õppisin norra keelt, aga sellega pean homme veel edasi tegelema.

Kaelapõletik

92. päev 6 °C, Elverum

Viimasest ronimistunnist ei saanudki osa võtta, sest hommikul ärgates oli kael valus ja pead oli võimatu liigutada. Viimasel ajal kuidagi tihti kimbutab see häda mind. Eestist tulles unustasin pipraplaastreid kaasa osta, seega ei jää muud üle kui lihtsalt selle põletiku möödumist oodata. Olen täna tagantjärele bloginud, nii et kerige aga julgelt allapoole. Tegelikult peaksin ma hoopis õppima hakkama, sest 28. aprillil on norra keele eksam ning 29. aprilliks on vaja kirjutada kaks portfooliot, aga endale omaselt olen jälle kõik viimasele minutile lükanud. 

Karini ärasaatmine

91. päev 6 °C, Elverum

Mingi ime läbi suutis Amanda selle ürituse tarbeks meile Basementi sebida. See on siis see baar, kus peamiselt tudengid käivad. Karin ise ei teadnud asjast midagi, tema arvas, et teeb ise meile peo ja kutsus meid samal õhtul kella üheksaks hoopis Kristiina juurde. Ega ma täpselt ei teagi, mis valega Kristiina ta lõpuks sinna keldrisse sai, aga umbes pool kaheksa nad kahekesi jõudsid. Saime kõik koos surprise öelda ning pidu võiski alata. Kinkisime talle Norra lipu, kuhu kõik midagi mälestuseks kirjutasid. Mõned aktiivsemad tegid talle ka raamatu ja video, aga mina olen sellistes asjades nõrk, seega piirdusin lausega lipul. 

Kingitus

Alkoholi joodi kõvasti ja nii mõnigi pingutas kergelt üle, sest aegajalt oli WC-s käies kõrvalt kabiinist teatud helisid kosta. Tantsiti kõvasti ja isegi mina tegin seda umbes kahe loo jagu. Kõik olid ülevas meeleolus ja sai kõvasti juttu puhutud. Meenutasime seda esimest õhtud kui kõik üksteist esmakordselt nägid ja nii mõnigi rääkis, et kahetseb, et liiga palju aega oma toas on veetnud ja oleks ikka rohkem pidanud seltsielu elama. Ega ei ole enam kellelgi seda aega siin Norras pikalt jäänud, 16. juunil on viimane eksam ja enamus meist peale seda ka koju lähevad. Inimesed on täitsa omaks saanud ja isegi minusugune introvert on kenasti seltskonda sulandunud. Ei oleks uskunud, aga hakkan vist isegi seda aega siin natuke taga igatsema. Õnneks on mul Tartus siiski midagi, mida ma rohkem igatsen, seega väga kurb ma ära minnes ei ole. 

Keldrist lahkudes hüppasin veel Lokketist läbi, sest polnud ka seda kohta kaua külastanud, rääkisin veidi kohalikega ja tulingi koju ära. Oli tore õhtu ja täna muidugi annab kergelt tunda. Nüüd peab jälle end koolilainele seadma, sest kohustused kutsuvad. 

Ei midagi uut

90. päev 9 °C, Elverum

Eile oli reede ja ma sisustasin selle mitte millegi tegemisega. Täna kell seitse algab Karini ärasaatmispidu ning sellest kirjutan juba homme. Karin on Sloveeniast ja läheb varem ära sellepärast, et ta 30 ainepunkti asemel ainult 20 teeb. Kuna mul täna rohkem midagi öelda pole, siis vaadake parem fotot,  millel on kogu meie grupp ning juht ja mentor Gaute. Kusjuures eelnevatel aastatel ei ole see grupp kunagi nii suur olnud, alati on jäänud inimeste arv alla kümne ning mõnel aastal on olnud ainult viis välistudengit. 

Me kõik

Fårikål

89. päev 9 °C, Elverum

Eile saime kell kaheksa kõik siin korteris kokku ja sõime nagu üks suur pere fårikåli. Amanda ja Solin alustasid ettevalmistustega juba hommikul kui ma kooli läksin. Fårikål koosneb koorega keedetud kartulitest ja mitmeid tunde koos kapsaga ning terapipraga hautatud kondiga täiskasvanud lamba lihast. Traditsiooniliselt süüakse seda varasügisel ning algselt on see pärit Lääne-Norrast, kuid tänapäeval süüakse seda ka mujal Norras. Kole öelda, aga mulle ei maitsenud see absoluutselt. Minu maitsemeelte jaoks oli see täiesti mage ja kapsale oli juurde tulnud mingi omapärane maitse. Liha oli küll kenasti pehme, aga jah, täiesti maitsetu. Asi on vist lambas, äkki ma pole suurem lambasõber. Sõin ikka kenasti oma taldriku tühjaks, sest nii on mind õpetatud. 

Foto: Google

Õhtu ise oli aga väga tore. Mõnus oli istuda pika laua taga ja kursusekaaslastega juttu ajada. Päris pikale venis see õhtu. Tarbiti ka veidi alkoholi, aga peoks päris ei kiskunud. Väga lahe, et Solin ja Amanda viitsisid selle ette võtta, sest päris raske on valmistada toitu nii suurele seltskonnale. Mis siis, et mulle väga ei maitsenud, teistele läks see-eest väga hästi peale. 

Kõik on rõõmsad, sest kohe saab süüa

Veidi tegusam päev

88. päev 12 °C, Elverum

Ronisime jälle ning hirm on endiselt omal kohal. Üleval hakkavad käed higistama ja väga keeruline on sedasi end seina küljes hoida. Vahepeal on võimalik end ainult mõne sõrmega kinni hoida ja need hetked ongi mu jaoks kõige jubedamad. Harjutasime kukkumist. Ronisime teatud kõrgusele ja siis lihtsalt lasime end seina küljest lahti. See ei olnudki väga jube, hoopis hirmsam oli julgestada kellegi kukkumist. Ühe korra tegi Michael seda nii ootamatult, et ma jalga vastu seina ei jõudnud toetada ning poolteist meetrit õhku tõusin ja samal ajal end vastu neid nukke ära lõin. Rakmed soonisid jalgadesse ja arvatavasti ennast veel mitu päeva tunda annavad. Ei saa must ronijat ja olen vist ainus, kellele see spordiala väga ei meeldi. sest teised tunduvad sajaga nautivat.

Kukkumine ülaköiega

Kukkumine ülaköieta

Kuna ilm oli ilus, siis peale kooli tulin koju, tegin termosetäie kohvi ning võileivad ja läksin õue. Kõigepealt suundusin vabaõhumuuseumisse, sättisin end juba tuttavasse kohta istuma, sõin, jõin ning nautisin lihtsalt päikest. Klappides mängis muusika ja oli ütlemata mõnus olla. Seejärel suundusin saarele. Kolasin seal niisama ringi, mängisin jõe ääres kividega, vaatasin, kuidas orav käbi näris, nägin mitmeid linde ja nii see aeg läks. Pikalt ei saanud olla, sest kaheksast algab see õhtusöök, aga sellest kirjutan juba homme. Koduteel kohtasin kassi ja kuna ma loomadest nii suurt puudust tunnen, siis tükk aega hullasin veel temaga. Hiljem ei saanud enam kuidagi tulema, sest kass lihtsalt ei lasknud mind minema. Nii kui kõndima hakkasin, hüppas käppadega jalga ja lasi alles siis lahti kui jälle paitama hakkasin. Lõpuks jooksin lihtsalt eest ära, veidi veel jälitas, aga lõpuks loobus. 

Vana hea

Söön ja vahin

Ikka see sild

Kohvipaus

Glomma

Glomma vahutab

Muuseumi eksponaat

Kass

Naudib

Jälitab

Kolmas ronimistund

87. päev 9 °C, Elverum

Sai jälle ronida. Iga kord läheb järjest keerulisemaks, nii et see "rada", mida ma esimesel päeval ronisin, nüüd lausa redelina näib. Nii lihtne oli see. Köied olid alla võetud, seega pidime need ise panema. Ronisid veidi, kinnitasid end seina külge, ronisid veel veidi, kinnitasid jälle ja nii ikka kõrgemale ja kõrgemale. Kui täna peale esimest ronimist alla sain, oli sellest adrenaliinitulvast ikka korralik värin sees. Ma ei oska seisukohta võtta, aga natuke nagu juba meeldib.

Soojendusseinake

Päris

Et veidi heastada oma nurinat ukrainlaste suusatamisoskuse pihta, siis kiidan ka. Ma küll ei tea, kuidas kahel teisel ukrainlasel läheb, sest nad on teises grupis, aga Kateryna teeb mulle küll ronimises silmad ette. Seinal on tal seda julgust ikka kõvasti rohkem kui suusarajal. Olid ka mõned kukkumised. Kõik on muidugi elusad ja terved, sest oled siiski köiega seina küljes kinni ja teisel pool köit on samuti inimene, aga mõned meetrid langemist on ikka. Järgmises tunnis pidimegi kukkumist õppima. 

Homme õhtul korraldab Solin siin meie korteris õhtusöögi, et pakkuda välismaalastele Norra traditsioonilist sööki Fårikåli. Natuke meenutab see meie kapsahautist, aga pole just päris see. Ootan huviga, sest kõik komponendid - kapsas, liha, kartul - maitsevad mulle päris hästi. Wikipedia andmetel kasutatakse fårikålis lammast, aga seda, kuidas lammas maitseb, ma ei teagi, olen ainult jutte kuulnud. 

Olesklen

86. päev 9 °C, Elverum

Täiesti sisutühi päev. Ma ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi, no pesu pesin ja juukseid värvisin ka, aga ei midagi märkimisväärset. Ma saan tegelikult aru küll, et absoluutselt mõttetu on iga päev blogida ja neid postitusi siin tühjast kohast välja imeda, aga noh, vähemalt on tulevikus hea vaadata, et palju näiteks täna sooja oli. 

Ilmad on kahtlased ja õue ei kutsu. Iga natukese aja tagant sajab vihma, siis on korraks päike. Juba mitmendat päeva puhub meeletu tuul ning eile jäin paduka kätte, mis oli segamini rahega, nii et koju jõudes mu nägu sellest rahepeksust kergelt valutas. 

10 ainepunkti käes

85. päev 7 °C, Elverum

Kui oma kirjaliku töö eest sain ma maksimumtulemuse, siis eksam nii hästi ei läinud ja kuna eksam moodustas hindest 60%, siis kokku tuligi C. Ei saa öelda, et ma hindega rahul poleks, aga alati saaks paremini. Winter sports'iga on nüüd lõplikult ühel pool ja saab keskenduda ülejäänud ainetele. 

Täna oli taas ronimistund ja tõdesin, et see ei ole ikka päris minu spordiala. No ei ole kuidagi nauditav. Mida kõrgemale ma ronin, seda kiiremini ma alla tulla tahan. Füüsiliselt saan hakkama, aga aju blokib. Sellele vaatamata on mul hea meel, et ma selle kogemuse saan, sest uusi asju meeldib mulle alati proovida. Kolm tundi veel ja siis juba uued väljakutsed.

Ülejäänud päeva sehkendasin ringi, käisin poes ja jalutasin niisama, vahepeal magasin ka. Igavaks on see elu siin kiskunud. Vaba aega on palju, aga kuna rahaga on vägagi nukrad lood, siis ei ole võimalust ka kaugemale uudistama minna. Nii ma lihtsalt kulgen neid päevi siin maha. 

Vaikne pühapäev

84. päev 7 °C, Elverum

Pühapäevad on siin alati sellised veidi uimased, eriti sellise ilmaga nagu täna. Suurema osa päevast vahtisin niisama ja unistasin päikesest. Oleks ju võinud seda aega kasulikult sisustada ja mõne koolitööga algust teha, aga käsi kuidagi tõusnud asjalik olema. Ma isegi ei tea, kuhu see aeg kadus, aga ära ta kadus. Et end mitte päris mõttetuna tunda korjasin õhtul ikka jalad kõhu alt välja ja läksin õue. Kõndisin jõe ääres ja natuke vaatasin linna ka. Õhtuses linnas on midagi, mida päeval ei ole. Inimesi on vähe, autosid on vähe ja kõik asutused on kinni. Kuulasin klappidest muusikat ja lihtsalt kulgesin, kuni tulingi koju tagasi. Klõpsisin mõned pildid ka, aga ei midagi erilist. 

Tunneli lõpus on...

Raamatukogu

Jälle need naised

Tuli ja jäigi

Vasakul on rokibaar

Siin saab kino

Elverumi puukirik

Õues

83. päev 9 °C, Elverum

Üle pika aja oli aega, et minna lihtsalt niisama kõndima. Ilm oli küll selline kahtlane ning esimesel katsel hakkaski vihma sadama, nii et tulin sama targalt tuppa tagasi, 10 minuti pärast aga oli päike väljas ning sain ikka oma jalutuskäigu ette võtta. Kuna polnud ammu saarel käinud, siis sinna ka oma sammud seadsin. Viimati käisin seal lumega ja praegu on kõik ikka nii teistmoodi. Jõgi on jääst vaba, kaldad on lume alt välja sulanud ning mätaskatused tilkusid. Kohe kuidagi avaram tundus. Pääsesin kohtadess, kuhu enne ei julgenud või ei saanud minna. Lumega oli raske eristada, kust algab jõgi ning lõpeb maa. Oli ilus nagu ikka. Jõe ääres uurisin kive, sest need on siin hoopis teistsugused. Suu kiskus naerule ja nii mõnus oli olla. Kuigi laupäev, nägin vaid mõnda inimest, needki peamiselt koertega jalutajad. Paar tundi kondasin seal ringi ning tulin teiselt poolt jõge koju tagasi. 

Muuseumi eksponaat

Enne saart muuseumis

Liivarand

Nagu polekski jõgi

Oja

Saare ja maa vahel

Inimtöö

On tõesti kevad

Ilm oli aga kuidagi eriti heaks läinud, seega tegin kodus termosesse kohvi ning läksin õue tagasi. Poest ostsin paki küpsiseid ning kõndisin üles kindluse juurde. Jälle kohtasin vaid mõnda inimest. Üleval parkisin end pingile ning lihtsalt nautisin vaadet. Jõin kohvi, sõin küpsiseid ja lihtsalt olin. Kui isu täis sai, valisin teise raja tulin alla tagasi. Koduteel nägin jõe peal jääkosklaid. Üldse on siin näha linde, keda ma Eestis ei ole harjunud nii palju nägema. Kasvõi harakad. Tartus on linnalinnud peamiselt hakid ja varesed, siin harakad. Iga päev näen neid pesa jaoks materjali tassimas ja pesa ehitavad nad rõdudele, katustele ning tulekahjutreppidele. Olen siin näinud linde, kelle liikigi ma peast ei oska määrata. Väga huvitav igatahes. 

Bad boys

Naised

Kindluse lähedal

Kindluse juures

Õhtupimeduses läksin veel korra õue ja kuulsin kuskilt kõva tümakat tulemas. Läksin siis muusika suunas ja juba eemalt sain aru, et heli tuleb Statoili suunast ning nägin ka midagi vilkumas ja helendamas. Lähemale minnes leidsin parklast eest bussi, mille kõik uksed olid pärani, sees võimas värvimuss ning kõvem reiv käis. Mäletate mu unenägu? Rändav reivibuss on päriselt olemas!

Det er kaldt og regner

82. päev 8 °C, Elverum

On külm (päev otsa on olnud 4 kraadi, õhtupoole läks soojemaks) ja vihma sajab ning vahepeal tuli korra ka rahet. Sellest tingituna olen toas vangis. Ega ma väga ei kurdagi, vahelduseks täitsa mõnus. Suurest igavusest küürisin köögis ära seinad, põranda ja kraanikausi, kuigi pole sugugi minu nädal. Ülejäänud aja olen niisama lebotanud, muusikat kuulanud ja lakke vahtinud. Kedagi kodus ka ei ole, hea rahulik siin kulgeda ja omi mõtteid mõelda. Asja miinus on muidugi see, et mul ei ole millestki kirjutada. 

Vahin lakke

Viimane norra keele tund

81. päev 4 °C, Elverum

Hommikul oli maa valge ning taevast sadas märga lund. Loodan, et selline ilm kauaks kestma ei jää, sest tulemas on kolm vaba päeva ja plaan oli taas Elverumi avastama minna. Tänane päev algas loenguga. Midagi uut me ei õppinud, vaid rääkisime meie portfooliotest ja põhiliselt nendest, mis tulemas on. Minu õnneks saime teada, et portfooliod ei tohi olla liiga pikad. Mul on alati see probleem, et ei oska pikka juttu ajada. Teen lühidalt ja konkreetselt. Ega mulle ei meeldi teiste pikk jutt samuti, tihtipeale kuulan kedagi ja omaette mõtlen, et kuidas ta viitsib nii pikalt seletada midagi, mille saaks kokku võtta kolme lausega. 

Eile sain lõpuks ka tagaside oma esimese portfoolio kohta ning oh seda rõõmu, see oli ülipositiivne. Sain kohe kõvasti enesekindlust juurde, et oma järgmisi kirjalikke töid teha. 29-ks aprilliks on vaja taas kirjutada kaks portfooliot, üks olümpiamängude ning teine mägede kohta. Plaan on seekord varem algust teha, aga tundes ennast, kardan, et lükkub jälle sinna tähtaja kanti. Seekord peame kasutama ka oma isiklikke märkmeid ning viitama nendele. Ma ei ole olnud väga usin märkmikutäitja, vaid üksikuid lauseid olen sinna kirja pannud. Minu "märkmik" on rohkem see blogi siin. Aga kuna peame oma märkmikud ka üles pildistama, siis pean vist mingit juttu sinna juurde mõtlema ja minu jutt seal muidugi on eesti keeles, seega edu lugejale. 

Loengu lõpus oli veidi aega ning saime kõik rääkida, kuidas meil siiani läinud on ja kui rahul me oleme. Kuna üle poole ajast on juba möödas, siis huvitas Gautet, et mida me soovitaksime tal järgnevatel aastatel teisiti teha. Ehk siis pidime rääkima sellest, millest oleme puudust tundnud ning millega me rahul pole. Mõni oleks tahtnud rohkem suusatunde, mõni rohkem matku. Mis kõigil ühine, oli see, et siia tulles oleks me võinud rohkem infot omada nii varustuse kui ka selle kohta, mida me siin täpselt teeme. Me saime küll varustuse nimekirja, kuid see oli selline üldine. Väga raske on endale näiteks saapaid valida kui ei tea täpselt, mis tingimustes sa nendega toime pead tulema. Gaute pani kõik kenasti kirja ning arvatavasti muudab järgneval aastal nii mõndagi. 

Täna oli viimane norra keele tund. Õppisime riideesemeid ning kehaosi. Lugesime dialooge, kus tegevus toimus bussis ja kaupluses. Kui siiani on pea iga tund keegi teine saanud naeru kihistada, sest mõni norrakeelne sõna tema keeles midagi piinlikku tähendab, siis täna oli eestlaste kord. Norra keeles on suu en munn ning en seal ees näitab seda, et tegemist on suvalise suuga. Kui on kellegi konkreetne suu, siis on munnen. Mitmuses on suvalised suud munner ning kellegi kindlad suud munnen. Eksam on kahe nädala pärast ning suuline. Peab oskama endast rääkida, küsimustele vastata ning pidama dialoogi teise eksaminandiga. 

Lõpetuseks mõned fotod suusamatkast, mida mul siis veel ei olnud kui sellest kirjutasin. Pildistatud on need Monika poolt ning on ikka suur vahe küll, kas pilt on tehtud mobiiliga või korraliku kaameraga. 

Tere

  

Minu sisemine laps sai välja

Meie telgi rahvas

Mu sokid ja mu suusasaapad

Ka seda sai proovida

Õhtuse lõkke jaoks

Laager

Minu outdoor nägu

Suu sööki täis

Kalastan

Esimesed katsed ronimisseinal

80. päev 8 °C, Elverum

Päev algas loenguga ning teemaks oli risk outdoor life'is. Rääkisime, mis see risk üldse on, kuidas seda vältida ja ära hoida, milliste spordialade ja tegevustega riski tõenäosus suureneb jne. See teema ei olnud mulle võõras, sest eelmisel semestril sai seda giidinduse aines juba kõvasti arutatud, mõned riskianalüüsidki koostasin. Kaks tundi möödus kiirelt ning oligi aeg ronima minna, isegi aega süüa ei olnud. Klassi ukse tagant leidsin magamistoa, mis lähemal vaatlemisel osutus vist hoopis palvetoaks. Igatahes oli seal voodi ning nurgas need vaibakesed, millel islamiusulised palvetavad. Uksel oli muidugi poliitkorrektne silt, et kõik on oodatud, olenemata usust. 

Ledig, ehk ruum on hetkel vaba

Ole kes oled

Kui koolipäev liiga läbi tõmbab

Ronimistund algas kõige lihtsama ABC-ga. Õppisime, kuidas rakmed õigesti jalga tõmmata ning kaheksasõlme, et end ronimisköiega ühendada.  Seejärel näidati, kuidas julgestusseibi, köit ja karabiini omavahel ühendada ning võisimegi ronima asuda. Oli natuke hirmus ja alguses oli ronimisest hirmsam hoopis teise inimese julgestamine. Nii suur vastutus ja võttis natuke aega, et käed ja köied koostööd teeks. Aga kui olin Natalie korra üles ja alla ära julgestanud, kadus ka hirm. Ronimishirm nii kiiresti ei lahkunud. Kardan ikka natuke kõrgust ja üleval tuli kerge värin sisse. Tean küll, et allasadamise võimalus on õhkõrn, aga aju ikka tahaks nagu öelda, et tegeled millegi ohtlikuga. Alalhoiuinstinkt on ikka nii suur. 

Sein

Kaheksasõlm

Õpime

Olen kunagi 14-aastasena Viljandi lähedal ronimislaagris osalenud ja seal ronisin mööda Karula veski seina üles ja alla. Siis mul hirmu ei olnud ja eks sellepärast tulebki ekstreemsemaid asju noorena alustada. Vaatan praegu, et selle sama veski seinal harjutavad erinevad alpinismiklubid kaljuronimist tänapäevalgi. Palju häid mälestusi meenus kohe, eriti meeldis mulle köiega laskuda. Elavalt on meeles ka see kui pidin ühte noormeest julgestama. Veidi enne alla jõudmist lasi ta end seinast lahti, et katsetada, kas mul oleks üldse piisavalt jõudu olnud teda õhus hoida kui ta mingil põhjusel oleks pidanud alla kukkuma. Juhtus see, et mina tõusin maast lahti, sest kaalude vahe oli niivõrd erinev. 

Karula veski. Foto: Google

Karula veski. Foto: Google

Kuna täna oli rohkem selline tutvustav tund, siis väga palju ronida ei jõudnud. Olime kolmestes gruppides ja omavahel siis vahetasime rolle. Üks ronis, teine julgestas ning kolmas hoidis ka veel igaks juhuks köiest kinni. Esimesel korral ronisin umbes poolele maale ning teine kord juba peaaegu lõppu välja. Raskusastmed on seinal erinevad ja alustasime lihtsaimast. Neli ronimistundi on veel ning lõpus peame suutma end ise julgestada. Peame end ise karabiiniga seina külge kinnitama ning suutma ka selle asukohta ronides vahetada. Vaatamata sellele, et ma natuke kartsin, ma siiski nautisin igat hetke. 

Michael ronib

Monika ronib