88. päev 12 °C, Elverum
Ronisime jälle ning hirm on endiselt omal kohal. Üleval hakkavad käed higistama ja väga keeruline on sedasi end seina küljes hoida. Vahepeal on võimalik end ainult mõne sõrmega kinni hoida ja need hetked ongi mu jaoks kõige jubedamad. Harjutasime kukkumist. Ronisime teatud kõrgusele ja siis lihtsalt lasime end seina küljest lahti. See ei olnudki väga jube, hoopis hirmsam oli julgestada kellegi kukkumist. Ühe korra tegi Michael seda nii ootamatult, et ma jalga vastu seina ei jõudnud toetada ning poolteist meetrit õhku tõusin ja samal ajal end vastu neid nukke ära lõin. Rakmed soonisid jalgadesse ja arvatavasti ennast veel mitu päeva tunda annavad. Ei saa must ronijat ja olen vist ainus, kellele see spordiala väga ei meeldi. sest teised tunduvad sajaga nautivat.
Kukkumine ülaköiega
Kukkumine ülaköieta
Kuna ilm oli ilus, siis peale kooli tulin koju, tegin termosetäie kohvi ning võileivad ja läksin õue. Kõigepealt suundusin vabaõhumuuseumisse, sättisin end juba tuttavasse kohta istuma, sõin, jõin ning nautisin lihtsalt päikest. Klappides mängis muusika ja oli ütlemata mõnus olla. Seejärel suundusin saarele. Kolasin seal niisama ringi, mängisin jõe ääres kividega, vaatasin, kuidas orav käbi näris, nägin mitmeid linde ja nii see aeg läks. Pikalt ei saanud olla, sest kaheksast algab see õhtusöök, aga sellest kirjutan juba homme. Koduteel kohtasin kassi ja kuna ma loomadest nii suurt puudust tunnen, siis tükk aega hullasin veel temaga. Hiljem ei saanud enam kuidagi tulema, sest kass lihtsalt ei lasknud mind minema. Nii kui kõndima hakkasin, hüppas käppadega jalga ja lasi alles siis lahti kui jälle paitama hakkasin. Lõpuks jooksin lihtsalt eest ära, veidi veel jälitas, aga lõpuks loobus.
Vana hea
Söön ja vahin
Ikka see sild
Kohvipaus
Glomma
Glomma vahutab
Muuseumi eksponaat
Kass
Naudib
Jälitab
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar