Ilm oli kuum nagu lubati, kuigi toas ei saa sellest aru, sest päike ei paista siia kunagi ja elan natuke keldris. Isegi radiaator on mul endiselt sisse lülitatud, sest ilma läheks päris rõskeks. Magasin muidugi kaua ja järve äärde jõudsin alles kolmeks, aga ega minusugune ei tohigi varem päikese kätte minna. Ujuma täna veel ei jõudnud, sest kaldaäärne vesi oli mingi kahtlase sodiga kaetud. Kaks tundi imesin seda päikest endasse, rohkem ei suutnud. Homme lähen jõe äärde ja loodetavasti on seal paremad tingimused vette minemiseks.
Nägin parte
Need samad pardid
Aed rohelusse
Tunnel
Nokitsesin veidi ka oma viimase portfoolio kallal, aga vaevaliselt läheb see mul. Saaks vaid eesti keeles kirjutada, kirjutaks raamatu, aga inglise keeles mõtle igat lauset ja siis kukub ka nagu neljanda klassi kirjand välja. Eks ma ta lõpuks ikka ära teen, sest mis mul üle jääb. Ei ole see mul esimene, aga õnneks on viimane.
Õhtul küürisime veel Soliniga ühisruume, sest homme tuleb kontroll. Zoi vist arvab endiselt, et elab hotellis, sõi rahulikult võileiba ja vaatas pealt.
Tegin täna ajalugu ja olin esimesena koolis, tavaliselt kipun ikka viimane olema, aga kenasti 8.20 istusin juba klassis ja kümne minuti pärast hakkasid ka ülejäänud kogunema. Ei mäletagi, millal viimati koolis käisin. Mai alguses? Aprilli lõpus?
Kuna nädala pärast läheme oma viimasele matkale, siis täna panime end taas gruppidesse, et saaks edasist planeerima hakata. Läheme liustikule ja seetõttu rääkis Lise meile natuke Norra liustike kultuurilisest taustast. Enne 19. sajandit Norras väga mägedes ei käidud, sest neid peeti koledaks ning arvati, et seal elavad trollid ja muud jubedad elukad. Liustik oli üldse üks kummaline nähtus ning järelikult ohtlik ja mitte maist päritolu. 19. sajandi lõpus avastasid inglise aristokraadid Norra imelise looduse ja sealt edasi muutus mägedes ja liustikel käimine järjest populaarsemaks. Muidugi oli grupp inimesi, kelle arust niisama looduses käimine oli lollus. Välja läksid ikka ainult siis kui oli vaja süüa või muud tarvilikku hankida. Isegi tänapäeval võib veel sellist suhtumist siin Norras kohata, peamiselt küll maapiirkondades, kus traditsioonilised eluviisid on endiselt au sees ja mägedes ainult jahil käiakse, mitte niisama saabast kulutamas.
Meie läheme Jostedali liustikule (Jostedalsbreen), mis on Mandri-Euroopa suurim liustik, kogupindalaga 487km2 (kunagi oli kõvasti suurem, aga kahaneb iga aastaga). Liustik on 60 km pikk ning 600 m paks. Minule on see esimene kord ja juba pikka aega üks suuri unistusi olnud, nii et olen päris elevil. Seal lähedal on ka Norra kõrgeim mägi Galdhøpiggen (2469 m), aga kardan, et seda meil näha ei õnnestu.
Kuigi all on juba täitsa suvi, siis mägedesse läheme ikka talvevarustusega, ka suusad võtame kaasa. Kohapeal rendime liustikul liikumiseks varustuse, mille eest peame muidugi ise tausma 205 NOK (22€). Ei saa aru, kas koolil pole raha või milles asi. Tegu ei ole meie isikliku lõbureisiga, vaid see on kohustuslik õppematk, kus meil on ülesanded ja me ise oma aega planeerida ei saa. Lisaks pakuti meile võimalust süüa teisel õhtul kolmekäigulist õhtusööki, mille eest oleksime pidanud veel omakorda 384 NOK (42€) välja käima. Õnneks pidas enamus seda liiga kalliks, nii et jäime ikka oma lõkketoidu juurde.
Homme on taas vaba päev ja ilmateade lubab 25 kraadi ja lauspäikest. Olen enam kui kindel, et veedan selle järve ääres.
Eile kutsus Rebeca meid enda poole jalgpalli vaatama ning oli meile selleks puhuks ka pitsad küpsetanud. Rebeca on hispaanlane, mistõttu jalgpalliarmastus on talle sisse kodeeritud. Mina jalgpallist suuremat lugu ei pea, sest on vähe asju, mis oleks veel igavamad kui mitu tundi tuimalt ekraani vahtida. Ma võiksin seda palli ise taguda, aga vaadates kipub silm kinni vajuma. Sellegipoolest pidasin ma terve poolaja vastu, enne kui lõplikult alla andsin ja alla ära tulin.
Solinil oli kolm sõbrannat külas, kellega ta elutoas napsutas. Ühinesin minagi nendega, sest neil oli parasjagu mingi mäng pooleli, millest mindki lahkelt osa saama kutsuti. Nad olid mingi äpi leidnud, millel nimeks Pandora. Oh jah, aeg on edasi liikunud, meie omal ajal pidime pudelit keerutama ja ise küsimusi välja mõtlema, nüüd teeb nutitelefon seda sinu eest. Need küsimused olid ikka nii naljakad, et end tõsimeeli jälle 15-aastasena tundsin. Ma ei suuda neid siia isegi kirja panna. See mäng oli nõnda jabur, et naersin oma näo valusaks.
Üks hetk sai ka Johanil jalgapallist kõrini ning tuli samuti meie sekka. Siis läks vähe imelikuks see mäng ja kui ka ülejäänud seltskond alla tuli, lõpetasime selle mängu üldse ära. Sain ühe Norra tüdrukuga jutu peale, kes kurtis, kuidas talle see Norra võrdõiguslikkus närvidele käib, sest kõik mehed olevat selletõttu eidestunud. Ei ole enam sellist asja, et naine läheb baari ja on lihtsalt ilus, nüüd on hoopis vastupidi. Mehed seisavad seina ääres reas ja ootavad, et neile lähenetakse ja on seejuures veel äärmiselt valivad.
Käisime ka Lokketis, kus oli täpselt sama mõttetu nagu iga kord. Rääkisin mõne inimesega juttu ja tulin koju ära.
Päeva vedelesin niisama maha ja õhtul läheme Rebeca juurde, et seal Atlético ja Real Madridi mängu vaadata. Jalgpallist on mul suva, aga vähemalt on seltskond.
Viimasel ajal on pidevalt mingi pidu, küll keegi lahkub, siis on kellelgi sünnipäev. Ei jõua sammu pidada ja olen mitmele üritusele lihtsalt minemata jätnud. No vahepeal mul oli siin kergekujuline masendus ka, siis ei viitsinud üldse nina toast välja pista.
Kuna eile oli tuju hea, sest üks koolitöö sai jälle kaelast ära, siis otsustasin sünnipäevale minna. Nico on Belgiast ja Johan Tšehhist ning nad lubasid meid toiduga kostitada. Tasuta söögi vastu pole mul midagi ja kuigi ma olen toidu suhtes veidi valiv, on ikka huvitav proovida sööke, mis muudes riikides on populaarsed ja meil mitte nii tavalised. Sõime Tšehhi rahvustoitu svičková with dumplings, ehk siis veiseliha kaste koos aurutatud saialaadse tootega. Pidavat olema väga popp söök nii tšehhide endi kui ka turistide seas ja maitses isegi mulle. Magustoiduks sõime pannkooke puuviljade ja šokolaadikastmega, mina küll rohkem puuvilju.
Svičková with dumplings. Foto: Google
Istusime umbes poole kaheni, rääkisime juttu ja olime niisama. Palju meid ei olnudki, sest endiselt on kõik kuskil ilma peal laiali.
Portfoolio on valmis ja tervelt 24 tundi enne tähtaega. Nüüd on siis ka outdoor life'iga ühel pool, hinnet küll veel ei tea, aga sellega lähebki sada aastat aega. Lõpp paistab, jäänud on veel viimase portfoolio lihvimine, üks matk, eksam ning ongi kojusõit ja minu semester Norras läbi.
Vihma kallab juba mitmendat päeva ja valgust on sama palju nagu öösel, eriti praegu kui päike enam õieti ei loojugi. Olen viimasel ajal nii palju arvuti ees vahtinud, et mul on juba tunne nagu terve internet oleks läbi loetud. Unegraafik on täiesti sassis, päeval magan poole lõunani ja öösel ei tule und. Lisaks sellele on pähe hakanud hiilima igasugu imelikud mõtted, mis tähendab ainult seda, et mul on liiga palju vaba aega. Pean kiiresti mingi tegevuse leidma, et end mitte lolliks mõelda. Inimene on üks imelik loom ja aju on tema nuhtlus, sest kes muu hakkaks endale probleemide puudumisel neid välja mõtlema.
Amandal on kool läbi ja juba neljapäeval läheb tagasi Soome. Erinevalt minust tuli tema siia juba eelmise aasta augustis ning arvatavasti on tal sellevõrra imelikum ka ära minna. Loomulikult suutis ta endale ka norrakast poiss-sõbra hankida, nii et üsna kurb saab tal see lahkumine olema. Igatahes korraldas ta meile selleks puhuks tagasihoidliku olemise, mis küll lõpuks enam nii tagasihoidlik ei olnudki.
Alguses meid palju polnudki, sest minu kursuse inimesed on kõik kuskil ilma peal laiali ja kohalikke ta kas ei kutsunud või need ei tahtnud tulla. Kohe alguses pisteti pihku pits Minttut, sest noh, Amanda on siiski Soomest. Millegipärast läheb see jook naistele paremini peale kui meestele, kuigi tegu on üsna kange kraamiga. Mõnda aega sai nautida rahulikku kulgemist kuni ülakorruselt neli Norra tüdrukut ühinesid. Need ei oska muud moodi olla kui ainult tugeva tümaka saatel. Mobiil lükati kõlarite taha ja volüüm keerati põhja. Tundsin, kuidas enam olla ei suutnud, tärin tuli sisse ja pea tahtis plahvatada. Teiselt poolt lauda üritasid inimesed minuga suhelda, aga ma ei kuulnud mitte midagi. Mitu korda küsiti, kas mul ikka kõik OK on, ju siis oli näost näha, et ma väga ei nautinud.
Üks hetk läks jubedaks endeldamiseks ja mingi hetk lükati elekter välja. Osad laelambid küll põlesid, aga seinakontaktidest voolu ei tulnud, samuti ei olnud duširuumis valgust. Kellelgi vist sai veel piir ületatud. Kui lõpuks elektri tagasi saime, siis nägin ka seda kaost, mis need samad tsikid WC-s olid korraldanud. Neil toimus seal vist mingi suuremat sorti meikimisralli, sest põrandad ja seinad olid puudriga kaetud ning kraanikaussi oli vist ripsmetušiga harjata üritatud. Köögipõrand kleepus ja tühi taara vedeles maas. Ma olen muidugi üks väheseid ka, kes siin sokkis käib, muidu siin külla minnes väga jalatseid ära ei võeta, seega kedagi ei koti ka mingi lägane põrand.
Kuna siin enam muusikat kuulata ei saanud, otsustati minna baari ja ikka sinna Lokketisse, mis tegelikult kellelegi ei meeldi, aga mujale ka väga minna pole. Läksin minagi. Istusime kuskile lauda ja vingusime kui mõttetu koht see on. Tutvusin taanlastega, kes arvasid, et mu emakeel on vene keel. Mind ei aja absoluutselt närvi see, et mind venelastega ühele pulgale seatakse, aga ma ei salli rumalust. Inimesed võiks ikka teada, mis keeli nende lähiriikides räägitakse. Ma ei eeldagi, et keegi Zimbabwest või Tšiilist peaks teadma, et selline riik nagu Eesti üldse olemaski on, aga üks taanlane või norrakas võiks küll paremini kursis olla. Puhtalt silmaringi teema ja ma ei suuda selliste inimestega pikalt suhelda, kes sedasi pimedusega löödud on. Võimalik, et ootan inimestelt liiga palju, aga las ma siis ootan.
Ja nalja kah. Meie kreeklasest korterinaaber Zoi oli ükspäev Solinit leivaga visanud. Tüli olevat alguse saanud juba kunagi varem, siis kui meile duširuumi sipelgad ilmusid. Zoi olevat selle peale nii endast välja läinud ja siis sipelgaprobleemis Solinit süüdistanud. Millegipärast arvab Zoi, et Solin on siin selleks, et tema olmeprobleeme lahendada. Et kuna Solin on norrakas, siis tema ka likvideerigu sipelgad. Solin siis muretses mingi majakese, aga sellest polnud abi, mille peale Zoi õiendas, et Solin asja piisava tõsidusega ei võta ja mis inimene ta üldse on jne. See oli siis algus.
Järgmine asi, mille eest Solin, kes on kõige rahulikum ja rõõmsameelsem inimene üldse, piki päid sai, oli see, et Zoid sellele Fårikåli õhtusöögile ei kutsutud. Ei suutnud ta leppida sellega, et sinna ainult lähemad tuttavad kutsuti ja olevat jubedaks sõnelemiseks läinud, nii et üks hetk Zoi siis leiva Solini poole teele saatis. Seejärel oli jutt koristamisele läinud ja nüüd me siis teame, miks Zoi ei korista. Ta lihtsalt arvas, et elab hotellis ja keegi teine peab tema eest koristama, näiteks majahaldur. Solin siis seletas talle rahulikult, et me elame ühiselamus ja igaüks peab ikka ise enda järgi koristama, mille peale Zoi ütles, et tema ei oska ja Solin õpetagu. Solin ütles, et tal ei ole aega sellisteks asjadeks ja üldse, miks peaks tema 34-aastast naist koristama õpetama. Selle peale läks Zoi veel rohkem närvi ja viskas teda järgmise ettejuhtuva toiduainega. Nüüd on igatahes tüli majas ja need kaks omavahel ei suhtle. Zoi põrnitseb Solinit vihase näoga ja Solin väldib ühisruumidesse ilmumist kui Zoi seal parasjagu midagi asjatab. Ma ei saa midagi parata, aga no nii naljakas on, lihtsalt ei suuda uskuda, et üks täiskasvanud naine teist toiduga loopima hakkab.
Punnitan jälle postitust välja, lihtsalt selleks, et linnukest kirja saada. Muud ei olegi öelda kui et täna on Amanda lahkumispidu ja ühtlasi tähistame ka seda, et Solin oma bakalaureusetööga ühele poole sai. Homme on vast midagi rohkemat öelda kui ainult ilmateadet jagada.
Hetkel on siin Elverumis väga rahulik. Kuna kooli ei toimu, siis on paljud kuskil ära, kes kodus, kes matkal, kes kus iganes. Kuna Nicol oli õde külas, siis korraldas ta eile enda pool rahuliku istumise. Läksin ka mina ja lisaks minule tulid ka Lara ja Robin. Rohkem meid polnudki, sest nagu ma mainisin - kõik on kuskil ära. Nico reklaamis küll välja viktoriini, aga vist ei viitsinud seda ainult kolme inimese pärast ette võtta. Rääkisime niisama juttu ja mulle täitsa meeldis, et meid nii vähe oli. Tavaliselt läheb suvaliseks lõugamiseks ja midagi asjalikku ei räägita. Meenutasime taas meie esimest päeva siin ja naersime kõvasti, sest kõigil oli ikka totaalselt teine arvamus alguses inimestest. Rääkisimegi, et kes kellest mida mõtles ja kuidas see arvamus ajajooksul muutunud on.
Lobisesime ka niisama tühjast-tähjast ning kui kellelgi on arvamus, et ainult eestlane on rassist, siis see ei ole sugugi nii. Mitte, et keegi nüüd jube mustavihkaja oleks olnud, aga oli aru saada, et neile väga ei meeldi, et nende riikides nõnda palju sisserännanuid on. Nico näiteks ütles, et tema tahab üheksat last, sest muidu sureb Belgia rahvas välja ning Nico õde rääkis, kuidas mõnikord tumedama nahaga lapsevanemad mänguväljakul oma lastel tema lastega mängida ei luba. Mingit vihakõnet loomulikult polnd, aga ei ole see eestlane ainsana rahulolematu praeguste sündmuste suhtes.
Hommikul leidsin postkastist ka kaks saadetist - kaardi ja ühe pakikese koos kirjaga. Polegi ammu tervitanud kedagi, seega tervitused lähevad Kristjanile, Evelinyle ja Marekile. Olen tegelikult tervitused võlgu ka eelnevate kirjade eest, nii et täna kohe topelttervitused kõigile osalistele. Aitäh, tuju läheb alati heaks kui postkastis tühjus ei laiuta.
Koguaeg nagu ootaks midagi, aga mida? Ootan vist, et saaks selle asjaga siin juba ühele poole ja koju ära. Natuke ootan seda viimast matka ka, mis saab alguse 6. juunil ja kestab kolm päeva. Täpselt ei tea, kuhu me läheme, aga seda ma tean, et saame veel suusatada ja täitub üks minu unistusi ning ma näen lõpuks liustikku(e). Norras on umbes 1600 liustikku ja vähemalt ühele neist saan mina oma jalakestega minna.
Ilmad on nukrad ja mina tegelen endiselt mitte millegi tegemisega. Tegin küll algust oma viimase portfoolioga, aga väga kaugele ei jõudnud sellegagi. Natuke on juba kõrini sellest tühja passimisest, aga eks tuleb üle elada, sest mis mul üle jääb.
Täna oli siis lõpuks see kauaoodatud päev ning norrakad korraldasid meile selleks puhuks varajase lõunasöögi siin samas õues kahe ühiselamu vahel. Kõik selleks, et saaksime aimu, kuidas nad seda päeva tähistavad ning ühtlasi saime maitsta traditsioonilist Norra sööki. Laud oli lookas ja kõik sõid end kurguni täis. Sõime vinnutatud lambajalga (see oli üsna kohutav, ma ei proovi enam kunagi lammast süüa), külmsuitsu lõhet, karamellijuustu (samuti üks asi, mida ma enam proovida ei soovi), tavalist juustu, puu- ja köögivilju, erinevaid Norra maiustusi (pannkoogid, küpsised, šokolaad, kohukeselaadsed asjad) ja kindlasti midagi veel, mis hetkel ei meenu. Igatahes oli kõigil pärast seda söömat süda ülesöömisest kergelt paha. Üks Norra tüdruk rääkis meile veidi ka sellest päevast ja ekslikult arvas temagi, et tegu on nende iseseisvumispäevaga.
Alustame
Gratulerer med dagen Norge!
Liiga palju magusat
Hümni laulid ka
Kui kõhud täis ja lauad koristatud, läksime kesklinna, et ehk saame veel osa mõnest üritusest, aga need olid juba hommikul vara ära olnud ja järgmine rongkäik pidi algama õhtul kell kuus. Inimesi küll liikus ja suurem osa kandis rahvarõivaid. Rahvariideid muide pärandatakse siin emalt tütrele. Muidugi saab neid ka poest osta, sest kui peres on mitu tütart, siis ainult vanim saab need oma emalt, teised peavad ikka poe omadega leppima. Kui kauplused olid täna suletud, siis kohvikud olid kõik avatud. Ju on seegi traditsioon - tulla sellel päeval perega välja sööma. Otsustasime vahepeal koju minna, et hiljem jälle kokku saada ja rongkäiku vaadata.
Midagi ei toimu
Õhtusel rongkäigul ei olnud midagi pistmist põhiseaduse saamise pühaga, nimelt tähistavad 17. mail ühe etapi lõppu oma elus ka Norra abituriendid (russ). Keskkool on läbi ning homsest algavad eksamid. Tegu on väga vana traditsiooniga, mis sai alguse juba 1905. aastal. Russefeiring saab hoo sisse juba aprilli keskel ja 17. mail pannakse sellele rongkäiguga pidulik lõpp. Kuu aega pidutsetakse ohjeldamatult ning magama pannakse korralik hunnik raha. Päris tulus äri on sellest tehtud. Näiteks on loodud selleks tarbeks lausa eraldi rõivabränd - Russedress. Need on need Norralikud riided, millest ka varem olen rääkinud, kuid seda ma ei teadnud, et neil ka mingi eriline tähendus on. Näiteks tunkesid on erinevat värvi ja need värvid näitavad, mis suuna sa keskkoolis õppides valisid. Lisaks riietele ostavad abituriendid endale kamba peale bussi, mis tavaliselt graffitiga ehitakse. Bussiga siis sõidetakse ringi, peatutakse kuskil, pidutsetakse ja liigutakse edasi. Kõik see on tolereeritud üldsuse poolt ning vanem generatsioon ei pane eriti pahaks, et äsja täisealiseks saanud noored end kuu aega jutti pildituks joovad.
Näide rõivastest. Foto: Google
Näide bussist. Foto: Google
Vaatasime meiegi seda rongkäiku, kus need kostümeeritud noored end näitasid ning mis oli suhteliselt tuim, arvestades kui oluline see üritus kõigile on. Tundus, et terve Elverum oli seda vaatama tulnud, sest rahvast oli metsikult. Hiljem kuulasime, kuidas üks abiturient kõnet pidas, mis peamiselt rääkis sellest, et noored on meie tulevik ja muu selline ära räägitud jura. Siis lükati käima tümakas ja kõik need õpilased tegid midagi ühistantsulaadset. Terve see aeg loobiti laiali ka enda visiitkaarte (russekort), mida siis peamiselt lapsed kogusid. Kogu see möll kestis umbes tund aega ja pärast seda vajusid kõik laiali. Lõpetasime päeva ühise pitsasöömisega, mille eest taaskord ise maksma ei pidanud.
Kuigi see tähtis päev on alles homme, on siinne rahvas selle lainel juba alates neljapäevast elanud. Ja kuigi alkoholimüük pandi juba mõned päevad tagasi kinni, ei ole see takistanud norrakaid kõik need päevad ohtralt pidutsemast. Vähemalt Norra üliõpilased on küll neljapäevast saati siin ühikate kõrval laudade taga kesvamärjukest tarbinud ning loomulikult laulnud. Kuigi täna on kalendris täitsa tavaline päev, siis homse püha tõttu on suletud kõik asutused, samuti poed. Ning ka täna on näha inimesi õues alkoholi joomas, seega sarnaselt Eestile varutakse siingi alkoholi endale lihtsalt ette, mistõttu ei ole sellisest keelupoliitikast mu arust eriti palju kasu.
Suutsin taas ära eksida. Ma küll olin seal varemalt juba kaks korda käinud, aga Google Maps abiga leidsin enda arust lühema tee. Kodus vaatasin, salvestasin mällu ja hakkasin minema. Jõudsin paar meetrit minna kui Michael mulle järgi jooksis, seega lisaks endale ma eksitasin ka tema ära. Kiriku juures ta küll mainis mulle, et tema teada saab kuskilt sealt ka, aga millegipärast otsustasime ikka minu valitud rada minna. Vale otsus! Ma olen meistereksija ja ma võin vabalt vastassuunas minna, ilma et aru saaksin. Me küll jõudsime lõpuks kohale, aga meeletu ringiga. Michael lohutas mind, et pole hullu, ta polnudki seal kunagi käinud ja vaated olid ilusad.
Kohale jõudes vedas Kristiina meid eemale, et saaksime oma soojad soovid kaardile kirjutada, mille ta oma sõrmekestega eelnevalt valmis oli meisterdanud. Ilmselgelt olime me viimased, kes jõudsid, sest ekskursioon võttis ka siiski oma aja. Algus oli rahulik, rääkisime juttu ja taustal mängis Eurovisoon. Hindamise ajal jõudsin juba peaaegu magama jääda. Naljakas oli see, et Ukraina võidu puhul ukrainlased silmnähtavalt pettunud olid, nemad soovisid ikka, et Venemaa võidaks. Minul oli üldse ükskõik, ma soovisin lihtsalt, et sellega juba ühele poole saaks.
Kui euromöll läbi sai, oli meie kord esineda. Kui ma tavaliselt ei viitsi sellisest komejandist osa võtta, siis seekord tuli kuskilt soov asjaga kaasa minna. Osa külalisi oli juba lahkunud, nii et üheksakesi etendasime üksteisele erinevaid eurolaule. Kõik olid alkoholist parajalt julgust kogunud ning kokku kukkus täitsa naljakas ettevõtmine. Pidu oli sedavõrd pöörane, et kuidagi suutsid vahetusse minna minu ja Nico ketsid, mis on müsteerium siiani, sest minu jalg on Nico omast ikka oluliselt väiksem.
Kuna mu enda elu on nõnda igav, siis kirjutan parem Norra suurimast rahvuspühast, mille vaimus kõik kauplused juba viimased kuu aega elanud on. Nimelt allkirjastati 1814. aasta 17. mail Norra põhiseadus ning kutsutakse seda päeva konstitutsioonipäevaks. Põhiseaduse koostamisel olid inspiratsiooniallikaks valgustusideed ning Norra põhiseadust peeti tollal üheks maailma demokraatlikumaks põhiseaduseks. Norralased ise nimetavad seda päeva lihtsalt syttende mai, Nasjonaldagen või Grunnlovsdagen. Konstitutsioonipäeval mälestatakse neid, kes andsid oma elu Norra vabaduse eest. Päeva ametlik tähistamine algab pärgade asetamisega mälestusmärkidele ja kalmistutele. Toimuvad laste rongkäigud ning ainus sõjaväeparaad peetakse Oslo peatänaval.
17. mai on kõige tähtsam päev siin Norras ja seda tähistavad kõik. Poed on täis erinevat Norra lippudega tavaari, küünaldest tortideni, lippudest rääkimata. Ma algselt arvasin, et see on nende isesesvumispäev, aga iseseisvaks said nad alles 1905. aasta 7. juunil ja kalendris on see täiesti tavaline päev. Ju on see põhiseaduse saamine neile olulisem, sest kuigi nad olid olid enne iseseisvumist personaalunioonis nii Rootsi kui Taaniga, siis piirid ja seadused olid ikkagi eraldiseisvad.
Meile (rahvusvahelistele üliõpilastele) korraldatakse 17. mai hommikul piknik, kus pakutakse traditsioonilisi konstitutsioonipäeva sööke. Kohalikud armastavad kanda sellel päeval rahvariideid, eriti armastatakse nendesse riietada lapsi ning poest võib igaüks endale sobiva komplekti leida. Lehvitatakse lippe ja kõik on jube rõõmsad. Eks ma siis saan parema pildi kui see päev kätte jõuab, hetkel räägin seda, mida einevatest infokildudest kokku olen kogunud. Igatahes on tegu nii suure pühaga, et alkoholimüük keelatakse juba mitu päeva varem ära.
Pool päeva molutasin niisama maha, sest nii on mul kombeks. Kui lõpuks õue jõudsin, oli päike pilve taha kadunud. Ma tükk aega mõtlesin, kas ma üldse viitsin kuskile minna, aga toas passimisest sai ka kõrini, seega ajasin ikka jalad kõhu alt välja ja läksin järve äärde. Sealt leidsin väikese poolsaare ja sellelt omakorda pooleldi põlenud paadisilla, kuhu oma teki laiali laotasin ja tunnikesse pikutasin. Kahetsesin muidugi kohe, et nii hilja toast välja sain, sest ilm oli mõnus ja homme on ainult 12 kraadi ja sellele järgnevad päevad ka ei tõota just väga soojad tulla. Samas sobivad jahedad ilmad jalutamiseks paremini ja mul ongi üks konkreetne ring, mida ma tahan teha, aga see on 20 km.
Arvasin, et minul on midagi viga, sest kui õue läksin, siis maja kõrval rahvas päevitas, aga mul oli jube külm. Päike küll paistis, aga no ma poleks küll suutnud end alasti koorida. Hiljem vaatasin ilmateadet ja sooja oli ainult 14 kraadi, seega imelikud on hoopis nemad, kes sellise ilmaga päevitada suudavad.
Olen kaks päeva ainult toas olnud. Midagi ei viitsi teha, kuhugi ei viitsi minna, täielik motivatsioonilangus. Vaba aega on liiga palju, aga midagi tarka sellega peale pole hakata. Ma ei saa aru, miks on vaja venitada seda lõppu niimoodi. Terve mai ei toimu koolis sisuliselt midagi ja siis juuni alguses on see liustikumatk ja pärast seda viimane eksam. Oleks ju võinud selle maikuusse paigutada. Asja teeb eriti halvaks see, et ma pean ka üüri maksma terve juuni eest, kuigi olen siin ainult pool kuud ja see läheb mulle maksma 3600 NOK (390€). Väga masendav.
Täna läksin selle järve äärde, mille ma talvel avastasin kui otsisin kohta, kuhu me lastega ööseks pidime minema. Teadsin, et seal on ujumiskoht ning palju ruumi. Lootsin leida eraldatud nurgakese, kus rahus raamatut lugeda. Kõige eraldatum koht oli tol hetkel ujumissild, kuid mitte kauaks. Ma väga enne kella kolme ei taha päikese kätte minna, seega jõudsin ajaks kui lastel oli kool just läbi saanud. Kümme minutit sain lesida, siis läks hullem möll lahti. Mängiti kulli, joosti üle minu, vahepeal pritsiti veega. Sild kõikus mõnusasti. Ei viitsinud enam kohta ka vahetama hakata, sest arvasin, et ega nad kaua ei jaksa, aga jaksasid kõik see kaks tundi, mis ma seal olin.
Rand
Ujumissild
Ega see ausalt öeldes ei häirinudki mind väga, aga hakkasin mõtlema hoopis sellele, kuidas neil lastel ikka vedanud on, et nad saavad oma lapsepõlve mööda saata sellises kohas, kus on nii jõgi kui järv. Mina kasvasin üles Märjamaal, kus lähim veekogu oli 9 kilomeetri kaugusel asuv Kasari jõgi, mida meie küll kutsusime Sipa jõeks, sest ujumiskohad asusid Sipa külje all. Veidi lähemal asus ka Konnaveski oja, kuid seal käidi rohkem autosid pesemas kui ujumas. Mingi hetk ehitati ujula ja siis veetsimegi oma suvepäevad seal. Vahel, kui talved olid lumerikkad, oli kevadeti Märjamaa järtades (karstijärve nõgu) suurvesi ning rohumaad vee all. Oh seda rõõmu kui kevadine kuumalaine samale ajale ajale sattus. Siis ehitati parvi, ujuti, päevitati ja kujutati endale ette, et meil on ka veekogu. Kogu see lõbu kestis umbes kaks nädalat, siis kadus vesi ära. Nii et jah, Elverumi lapsed on õnnega koos, et neil tervelt kaks veekogu on ning ei pea kevadeti heinamaal ujuma, vaid saavad seda normaalse inimese kombel ikka päris rannas teha.
Kuigi jää kadus siin kandis vist alles eelmisel nädalal ära, ujusid täna kõik nii nagu poleks jääd kunagi olnudki. Jube kiusatus oli ka endal vette ronida, sest vahepeal kiskus täitsa palavaks, aga ei viitsinud ja pealegi mul on selle aasta esimene ujumine juba tehtud, nii et enam ei ole kiiret, las soojeneb see vesi veel mõned päevad. Teisi oli tore jälgida sellegipoolest, kõik hullasid ja lõbutsesid, eriti lapsed.
Mõtlesin, et kaks päeva järjest see saar ikka lukus pole ja uljalt suundusin oma kohvi ja võileibadega ka täna sinna. Seekord lähenesin vabaõhumuuseumi poolt, kuid pidin jälle pettuma - lukus, mis lukus. Kuna ilm oli suvine, siis mõtlesin, et lähen teisele poole jõge ja katsun sealt mingi kena eraldatud kohakese leida, kus rahus päikeses raamatut lugeda. Paremad kohad olid juba hõivatud, seega jõudsin omadega metsamuuseumini, kus on teine sissepääs saarele. Seal leidsin jõe äärest väikese kivist paadisilla, kuhu oma teki laiali laotada sain. Kõrval oli küll kohe kohvik, kus inimesed einestasid ja mu lumivalgeid sääri imetlesid, aga ma ei lasknud end häirida.
Oli mõnus
Tee peal kohtasin Ukraina tüdrukuid, kes põõsavilus ühekordse grilliga liha üritasid küpsetada. Olid nemadki soovinud saarele minna, aga kui ikka värav on kinni, siis on kinni. Neil oli infot, et saarel toimub mingi suuremat sorti kalapüüdmine ja et tegelikult on sinna võimalik minna küll, aga sissepääsutasu on 2€ (tudengihind). Kella neljast pidavat jälle kõigile avatud olema. Narr tundus sellise asja eest raha maksta, seega tuli kannatada kuni kell neli saab.
Jääkosklad
Paadisillal koorisin oma jalad paljaks, valasin kohvi topsi ja tükk aega nautisin niisama. Vahelduva eduga lugesin ka raamatut, aga see konkreetne teos kuidagi ei haara mind, natuke veidralt on kirjutatud, sedasi punnitatult. Enamus ajast kuulasin niisama muusikat. Täitsa suvi on ikka, isegi puud hakkavad nüüd juba rohelist tooni võtma. Kolme päevaga on hämmastavalt palju muutunud, kohe kena vaadata. Kui päikesest villand sai, oli lõpuks ka värav saarele avatud. Seal sõin oma võileiva ära ja tuiasin niisama ringi. Väga mõnus koht on see, no ei saa isu täis. Umbes kuuest seadsin sammud kodu poole.
Sillalt
Tere!
Kui jalgadel palav hakkab
Graniiti ka
Glomma vahutab
Sild saare ja muuseumi vahel
Vabaõhumuuseumis
Muuseumieksponaat
Täna oli paljudel majadel lippe näha ja kuigi tegu ei ole punase pühaga, siis tähistatakse siin sellel päeval natsivõimu alt vabanemist. Norra vallutatamine sakslaste poolt sai alguses aprillis 1940 ning juunis alistusid viimased üksused. Norra 62 päeva kestnud vastuhakk oli üks pikimaid vastuhakke, mis Natsi-Saksamaale sõja ajal osutati. Norrast kauem pidas vastu ainult Nõukogude Liit. 8. mail 1945 oli sakslastega kõik, ning Norra ja veel mõndade riikide jaoks sõda läbi. Eestis tähistatakse ka seda päeva, aga ühe teise rahvuse poolt ja millegipärast 9. mail.
Lõpuks on suvi ka Norrasse tee leidnud ning otsustasin seda kohe jalutuskäiguga tähistada. Loomulikult tahtsin ma minna saarele, sest see on endiselt mu lemmikkoht siin Elverumis, aga saar oli lukus. Laupäeval otsustati saar ja linnarahvas üksteisest tabalukkudega eraldada. Kahtlustan, et seal oli mingi üritus, mille tarbeks see kinni pandi. Ma polnud ainuke, kes pettunud näoga üritas aru saada, mis toimub. Norrale omaselt ei ole siin kombeks ka mingit teadet jätta, kui kinni siis kinni ja pole sinu asi, miks kinni on. Sama oli ükspäev ka poega, ei mingit teadet, et pühade tõttu suletud on.
Tulge külla!
Jalutasin siis tagasi, aga enne mõtlesin, et lähen uurin, kas teisel pool jõge on veel tuunikala, sest minu pool jõge on mõlemas poes otsas. See konserv (tuunikala filee õlis) on viimased kuu aega maksnud umbes 0,20€, mis on ikka äärmiselt odav. Kuna ma muid lihatooteid väga osta ei jaksa, siis on see mul põhiline asi, mida võileivale panen. No ja nüüd on otsas, igalt poolt, linn on tühi sellest kalast. On muidugi kallimaid alternatiive, aga on ikka suur vahe, kas maksad selle konservi eest 0,20€ või 2€. Arvan, et kohalikud ostsid seda endale kastidega koju, sest mine sa tea, millal hind jälle tõuseb. Siin tõesti hinnad kõiguvad ja ma ei ole aru saanud, millest see tuleb. Vabalt võib mingi toode olla järgmisel päeval kas poole kallim või poole odavam ja tegu ei ole mingite erihindadega.
Ustele on ilmunud paberid, millele on punkt haaval märgitud, mis kõik vaja ära teha on, enne kui me välja kolime. Üks on duširuumi, teine köögi kohta. Peab siis vist üks päev suuremad talgud ette võtma, sest Amanda näiteks lahkub juba mai keskel ja teised ka vist enam pikalt ei ole. Mina üksi vaid jään siia kauemaks, sest viimane eksam on alles 16. juunil. Igatahes peab kõik särama, muidu kutsutakse tasuline koristusteenus, mille peame muidugi ise kinni maksma. Duširuumiga on lihtne, see on meil Amandaga niikuinii koguaeg ülipuhas, aga köögis on küll mu arust mõnes kohas mitme aasta jagu rokka.
Ärkasin selle peale, et voodi ujus. Ei, mitte märg ei olnud, vaid konkreetselt ujus. Kolm päeva vee peal annab ikka tunda. Vahepeal ujuvad muud asjad ka, näiteks kirjutuslaud või tool. Keha valutab endiselt ning kohal on ka ohatised. Suplus jääkülmas vees on oma töö teinud. Olemine on ka kuidagi uimane ja väsinud. Tavaliselt olen pärast matku energiat täis, kuid see kord on teisiti. Midagi hullu ei ole ja läheb vast paari päevaga üle.
Täna olen tegelenud peamiselt asjade lahti pakkimisega, mida ma tavaliselt olen ikka samal päeval teinud, mitte homsesse lükanud, aga eile suutsin ainult pesu ära pesta ja magamiskotid kuivama riputada. Kuna matkale minnes jäi minust maha korralik korralagedus, siis tegelesin veidi ka koristamisega. Umbes nelja paiku mõtlesin, et võiks lõpuks hommikust süüa, selleks pidin aga poodi minema, sest kodus ei olnud midagi. Extra poe ukse taga seistes aga uksed ei avanenud, mõtlesin, et andurid ei hakka minu peale tööle ja tükk aeg vehkisin seal, kuni aru sain, et vist ikka suletud on. Vaatasin siis veidi ringi ja linn tundus kuidagi vaike ja tühi. Selge, mingi püha on. Vana hea Google aitas hädast välja ning tegu on taevaminemispühaga. Eestis seda ei tähistata, aga siin ongi neid kristlikke pühasid tunduvalt rohkem. SIIT saab näha kõiki Norras tähistatavaid pühi, nii punaseid kui mitte punaseid. Näiteks maikuus on neil 5 punast püha, õnnelikud inimesed, need Norra töölised.
Korraks tuli paanika, et mis ma nüüd siis teen, kõik poed kinni ja mul pole kodus midagi. Siis meenus see kahe kitsa vahekäiguga Kiwi seal teisel pool jõge, mis ainukesena pühapäeviti lahti on ning nagu täna selgus, siis ka pühade ajal. Seal on valik tõesti ainult hädapärane ning midagi ma sealt hamba alla ka leidsin, nii et päris nälgima ei pea. Õppetund missugune, tasub ikka kurssi viia end selle riigi pühadega, kus parasjagu elama pead.
Olen tagasi, kõik kohad valutavad ja nägu on kergelt põlenud. Pesu on pestud, aga asju lahti pakkida ei viitsi, sest kuidagi läbi võttis see matk mind see kord. Koju jõudes keerasin kohe magama, et üldse jaksaks veel midagi teha. Tunded on kahetised. Tahaks nagu öelda, et jube äge oli kõik, aga ei saa. Katsun selle kõik siis kuidagi sõnadesse panna.
1. päev
Ärkasin mitte just kõige parema tujuga. Ei saanudki aru, kas see oli tingitud sellest, et mu gruppi ei sattunud just mu lemmikinimesed või hirmutas mind see T-rescue (ma ei tea, miks Gaute seda nii kutsub, sest minu arust kasutatakse seda terminit pigem süsta puhul ja tegelikult tegime meie hoopis Canoe over Canoe Rescue't). Igatahes jah, olin suhteliselt tujutu. Ilm oli ka selline külm ja hall. 8.30 pidime olema kooli juures, haarasime kanuud, koormakatted ja veel nipet-näpet ning sõitsime kohta, kust oma matka alustasime. Grupis olin seekord Nielsi, Kateryna ja Yulianiga, ehk siis belglase ja kahe ukrainlasega. Nielsi ja Yulianiga ei ole ma praktiliselt üldse suhelnud, Katerynaga õnneks saan suhteliselt kenasti läbi.
Kanuutasime mööda Kynna jõge, mis voolab läbi piirkonna, mida kutsutakse Finnskogen'iks ("Forests of the Finns"). Enne 17. sajandit oli see suhteliselt asustamata koht. Kui rootslased oma maal enam makse mitte maksvaid soomlaseid näha ei soovinud, tulid need üle piiri Norra aladele ja asustasid piirkonna, mida nüüd kutsutaksegi Finnskogen'iks. Elatusid nad peamiselt puidumüügist, sest tegu on vägagi metsarikka piirkonnaga ning jõevool oli just sobiv viis palkide transportimiseks. Kaua nad seda teha ei saanud, sest kui norrakad avastasid, et tegu on vägagi tulusa äriga, võtsid nad need alad soomlaste käest lihtsalt ära. Pidime meiegi nägema jälgi sellest soome kultuurist, nimelt vanu suitsutaresid, aga millegipärast ei näinud. Ainult üksikud tänapäevased majakesed jäid teele.
Jõudes kohta, kust meie teekond alguse sai, leidsime eest osaliselt jääga kaetud jõesopi. Seal samas pidi aset leidma ka meie õppus. Ma ei suutnud uskuda, et ma reaalselt kohe lähengi sinna vette. Ilm oli jube, tibas vihma, puhus tugev tuul ja õhutemperatuur oli umbes 6 kraadi. Alustuseks muidugi õppisime kõigepealt kanuuga manööverdama. Suuremale osale meist oli see üldse esimene kord kanuus istuda, minule teine kord. Tunnikese harjutasime, mängisime mõne mängu ja oligi aeg end kanuu päästmiseks valmis seada. Kui koolis räägiti, et peame kogu riietuse ning jalanõudega vette minema, siis kohapeal selgus, et võime jope ja jalanõud siiski teise kanuusse hoiule anda, seega ilmaasjata vedasin kaasa lisapaari jalanõusid ning teise jope.
Veetemperatuur 4 kraadi
Sõiduriistad
Näitavad, kuidas veest kanuusse ronida
Välja nägi see nii, et kaks kanuud sõitsid korraga keset jõge, üks kanuu ajas end ümber ja teine siis pidi päästma ning vastupidi. Meie Nielsiga olime kolmandad. Selga jätsin jooksupüksid, aktiivpesusärgi ning sokid. Päästevest PFD oli muidugi ka. Riietega pidime minema sellepärast, et natukenegi leevendada seda külmast veest tulenevat šokki. Mul on sellest üritusest kergekujuline blackout. Ma olin lihtsalt nii närvis, et kui Niels küsis, et kummalt poolt ma pärast kanuusse tahan ronida, siis ma vastasin, et ei suuda hetkel mõelda, et vees vaatan. Pidime end kõigutama seni kuni kanuu ümber läks. Mu aju tõrkus seda tegemast, aga Niels tegi seda minu eest. Ma ei mäleta, mida ma vees tundsin, ei mäleta seda külma, ei mäleta, et üldse oleksin midagi mõelnud. Toimetasin täiesti automaatselt, kõigepealt viskasin oma mõla päästekanuusse, siis lükkasime kanuu teise kanuu peale, kus see ümber keerati ja tagasi vette lasti ning siis kordamööda ronisime kanuusse tagasi. See kõik toimus väga kiiresti ning kui valmis olime, võisime kaldale minna.
Siit saab aimu, kuidas me seda tegime
Kaldal koorisin end kohe riidest lahti ja täiesti ükskõik oli, kes mind alasti näeb, sest ainus mõte oli need märjad riided enda küljest ära saada. Koos selle jäise tuulega need lausa torkisid seljas ning käed ja jalad olid tundetuks muutunud. Tõmbasin kiirelt kuivad riided selga, saapad jalga ning hüppasin lõkke äärde käsi üles soojendama. Üritasime kõik ka enda riideid kuivatada, aga sellise ilmaga oli see võimatu. Poolteist tundi anti aega, et end soojaks saada ja süüa ning seejärel asusime ööbimispaiga poole teele. Esimesel päeval kanuutasime ainult 5 km ning jõgi oli nii lai, et tundus nagu oleksime hoopis järvel.
Kuivavad
Soojenevad
Minek
Laagripaik oli ilus, madala alustaimestikuga männik. Meenutas natuke meie RMK lõkkeplatse, sest ka seal olid juba valmis seatud lõkkekohad ning mõned varjualused. Kõigepealt pidime oma koormakattest endale võimalikult hubase pesa ehitama. Saime sellega üllatavalt kenasti hakkama, pidin küll ohjad enda kätte haarama, sest teistel oli pidevalt ükskõik, aga nii on üsna raske midagi ära teha kui kõigil on ükskõik, üks hetk on siiski vaja midagi otsustada. Pakkisime asjad lahti ning võisimegi söögiga tegelema hakata. Taas ei võtnud ma ühissöömisest osa, esiteks suudan ma iseseisvalt poole väiksema eelarvega toime tulla ning teiseks on mu maitsemeeled teiste omast ikka tunduvalt erinevad. Pärast sööki kogunesime veel kokku, arutasime päevamuljeid ning läksime magama ära, sest kõik me olime sellest päevast suhteliselt väsinud.
Ehitame
Ootavad homset
Mehed teevad süüa
Kodu
Kogunemine
Mu grupp
Loodus
2. päev
Magasin hästi, oli soe ning isegi laest tilkuv vesi ei häirinud mind. Meie koormakate oli veidi päevi näinud ning auklik. Niels ja Kateryna küll üritasid seda parandada, kuid seestpoolt ning kehva teibiga, seega väga palju abi sellest polnud. 9-st oli kogunemine ning enne kui teele asusime harjutasime jälle kanuuga manööverdamist. Seekord ei saanud me endale ise kanuupartnerit valida, vaid Gaute tegi seda meie eest ning selle eesmärk olevat see, et tuleksime oma mugavustsoonist välja, kuid ainus, kes päriselt oma mugavustsoonist välja tuli, olin mina. Juhtus see, mida ma kõige vähem tahtsin, ma pidin terve päeva olema kanuus koos Yulianiga. Ma ei saa selle tüübiga hakkama, õigemini keegi ei saa. Ta ei kuula mitte kedagi, teda ei huvita mitte miski, ta elab täiesti omas maailmas ning ei suhtle kellegagi. Sellest kõigest poleks mitte midagi, aga meil on pidev meeskonnatöö ning ta lihtsalt ei võta osa. Ta ei aita ilma palumata, ta lihtsalt kuidagi eksisteerib ja temast õhkub negatiivsust.
Alguses ei olnud hullu, mõtlesin, et ma pean oma eelarvamused alla suruma ja vähemalt üritama, et äkki ei olegi asi üldse nii hull ja harjutamise ajal ei olnudki, samuti esimene osa teekonnast. Kanuutasime sellel päeval 12 km ning alguses oli jõgi lai, seega ei olnud ka hullu kui kanuu võssa hakkas minema, sest oli aega ja ruumi see jälle õigesse suunda saada. Üks hetk aga läks jõgi päris kitsaks ning vool kiireks ning siis pandi mu närvid ikka korralikult proovile. Kanuus on asjad nii, et ees olev inimene teeb suurema osa aerutamisest ning tagumise ülesanne on hoida õiget suunda, lisaks veel miljon asja, millega arvestama peab kui jõgi on järskude kurvidega ning kiirevooluline.
Esimese osa teekonnast olin mina taga ja Yulian ees. Kuigi oli minu ülesanne manööverdada, ei teinud ta seda minu jaoks sugugi lihtsaks. Näiteks kui kanuu hakkas kalduma vasakule, siis ta lisas paremalt hoogu juurde ja mul oli võimatu kanuud otseks saada, ilma, et ma peaksin kätt vahetama või kanuud peatama. Üritasin talle seletada, et kui nii juhtub, et siis tõmmaku veidi tagasi. Teda ei huvitanud, ta jätkas ikka omamoodi, mistõttu ma pidin asjatult energiat kulutama, et me ümber oma telje ei pöörleks. Lisaks väsis ta iga natukese aja tagant ära, sest no ta rahmeldas tühja ja siis soovis kätt vahetada. Sellest ta aga aru ei saanud, et kui me vahetame kätt, muutub kõik kohe vastupidiseks, et kui nüüd hakkab kanuu paremale tüürima, et siis ei tasu vasakult hoogu juurde anda. Ka see osa teekonnast oli veel suhteliselt talutav.
Minek
Niels ja Lara
Poolel teel tegime lõunapausi ning siis pandi mind koos Yuliani, Michaeli ja Liisiga ülejäänud gruppi juhtima, see tähendas seda, et ühed meist olid grupi ees ja teised taga ning meie ülesanne oli kaarti jälgida, vaadata, et grupp püsiks koos ning lõpuks kõiki turvaliselt järgmisse laagripaika toimetada. Ma teadsin, et see saab olema väga hull. Vahetasime Yulianiga kohad, ning nüüd oli tema ülesanne kanuud õiges suunas hoida. Esimese osa teekonnast pidime meie olema grupi eesotsas. Olla liider on väga keeruline kui sul on partner, kes ei tee koostööd. Jõgi läks veel hullemaks, iga natukese aja tagant oli kurv, aga tüüp ei teinud midagi, et meid õiges suunas hoida, hakkas hoopis mind käsutama sealt tagant, et mina juhiksin. Eest on suhteliselt raske juhtida ja seepärast ongi see tagumise ülesanne. Mitu korda suutsime tagumise otsa ette keerata. See kõik oli nii kaootiline, et mingi grupp ununes üldse ära, kaarti ma vaadata ei saanud, sest ei olnud aega ja ma olin täiesti piiri peale aetud.
Lõuna
Kui ma lõpuks sealt kanuust välja sain, siis ma lihtsalt tahtsin kuskile kaugele ära kõndida ja maha rahuneda, aga ei saanud, sest kohe oli kogunemine. Suutsin end siiski tagasi hoida ja mitte oma sisemist möllu kellelegi välja näidata. Poolteist tundi anti aega, et laager püsti panna ning siis läksime tagasi vee peale, et mängida mänge, mis iga grupp oli ette valmistanud. Varjualuse püstitamine läks seekord libedamalt, sest eelmisest õhtust oli kogemus olemas. Lappisin ka augud, seekord Duck Tape'ga. Sõime veidi ja ajasin Katerynaga juttu, kes soovis veidi Eesti ajaloost teada. Tegin talle siis lühikokkuvõtte ja ta oli väga üllatunud, et eestlased ei räägigi lätlastega ühte keelt.
Mängud kanuus olid täitsa toredad. Üks mäng meenutas lapsepõlves mängitud mädamuna. Üks kanuu viskas palli õhku ning hüüdis kellegi nime, kes siis pidi selle palli võimalikult kiiresti kätte saama, samal ajal teised aerutasid nii kaugele kui said. Pall käes, hüüdsid stop ning valisid välja kanuu, kellele nad palliga pihta pidid saama, enne võisid kümne mõlatõmbega lähemale minna. Täitsa hästi töötas see mäng vee peal. Teine mäng, mis mulle meeldis, oli see, kui enne pidi lahendama mõistatuse, milleks oli see teada tuntud "mürk, poiss ja hunt" (ma tean, et kasutatakse ka teisi tegelasi). Ülesanne on toimetada kõik osalised ükshaaval teisel kaldale, aga samal ajal ei tohi kaldale jääda mürk ja poiss ning hunt ja poiss. Oli kolm võistkonda ning siis sõitsime kahe kalda vahet ning ütlesime, kelle peale võtame ning kelle kaldale jätame. Kaks tundi mängisime neid mänge ning vihma sadas. Sadas tegelikult terve see päev, aga õnneks mitte tugevalt.
Naudib
Kodu
Läheb mängimiseks
Sajab
Mängime
Majake
Õhtusöögiks anti igale grupile ülesanne valmistada midagi, mida selle piirkonna soomlased omal ajal sõid. Meie grupi menüüs oli slurring, mis on kaerahelbed keedetud koos piima, või ning peekoniga. Ilmselgelt mina sellist asja süüa ei suutnud ning olin taas eraldi toidu peal, milleks olid kodus ette valmistatud spagetid, mis ma siis lihtsalt üles soojendasin. Pärast sööki mindi veel hilisõhtusele kanuuringile, millest mina kahjuks enam osa ei võtnud ja millest mul veidi kahju on. Pealampidega vee peal olles tähistaeva all (taevas oli selgeks läinud) õhtuvaikuses loodusehääli kuulata on kindlasti midagi müstilist, aga ma olin lihtsalt nii läbi, sest päevane jagelemine seal kanuus oli mu energiast nii tühjaks imenud, et ainus, mis ma soovisin, oli magada. Tuju polnud ka just suurem asi.
Köök
Mu grupp teeb slurringut
Teevad ka mingit Soome sööki
Rahu
Laager
Tšehhid teevad photo shooti
Hakkab selginema
3. päev
Kuna ilm oli selgeks läinud, oli ka öö veidi jahedam. Külm siiski ei olnud. Ärkasin selle peale kui Yulian pool tundi kokkulepitust varem ärkas ja mu kõrval oma asju pakkima hakkas. Ajas kergelt närvi, sest ei ole viisakas teiste uneaega varastada. Kui tahad varem ärgata, siis lähed eemale ja lased teistel oma aja täis magada. Aga see inimene ei tea vist midagi teistega arvestamisest ja mina ka ei ole see, kes talle seda õpetama peaks. Õnneks oli ilm ilus ja lõpuks nägime ka päikest. Kell 9 oli kogunemine ning enne kui teele asusime, koristasime ka platsi ning mitte enda sodist, vaid sellest, mis seal juba enne meid oli, tegime seda ka eelmisel päeval seal teises laagrikohas. Sarnaselt Eestile on siingi inimesi, kes arvavad, et jube hea mõte on oma laga loodusesse jätta.
Hommik
Kevad jõudis Norrasse
Ning oligi aeg koduteele asuda. Taas otsustas Gaute, kellega me paaris peame olema ning seekord olin Kristiinaga, kellega kõik sujus ideaalselt ja sain vahepeal isegi ees pikutada ja päikest endasse imeda. Lõpuks siis jõudis kevad ka Norrasse. Sain ka jala märjaks, sest vahepeal kui väike pausike oli, astusin kaldale, et kanuu otsaga maale tõmmata, aga alahindasin veidi seda soist pinda. Saapad on küll kuni ülemise servani veekindlad, aga vesi oli sügavam. Pärast 7-t km tõmbasime end kaldale ja seni kuni Gaute ja Lise alguskohast ühe bussi ära tõid, puhastasime meie kanuud, sõime ning nautisime ilma. Lõpus istusime veel ringis maha ja võtsime kogu selle matka kokku. Igaüks sai sõna ning rääkisime, mida me õppisime, mis annab meile energiat ning mis võtab seda, mida teha teisiti jne. Laadisime kanuud ja kola bussidesse ning sõitsimegi koju.
Sain ka pildile
Siin ka
Lõpp-peatus
Kynna jõgi
Kokku 24 km
Kahju, et ma seekord 100% nautida ei suutnud. Ümbritsevad inimesed määravad ikka nii palju ja kui sa pead veetma kolm päeva kellegagi, keda sa absoluutselt ei talu, siis on raske jääda lõpuni positiivseks. Hea on see, et sain Nielsiga rohkem tuttavaks, sest temaga olin samuti vähe suhelnud, aga ta ei ole mulle kunagi ka ebameeldiv tundunud, lihtsalt olime vähe rääkinud.
