126. päev 16 °C, Elverum
Eile kutsus Rebeca meid enda poole jalgpalli vaatama ning oli meile selleks puhuks ka pitsad küpsetanud. Rebeca on hispaanlane, mistõttu jalgpalliarmastus on talle sisse kodeeritud. Mina jalgpallist suuremat lugu ei pea, sest on vähe asju, mis oleks veel igavamad kui mitu tundi tuimalt ekraani vahtida. Ma võiksin seda palli ise taguda, aga vaadates kipub silm kinni vajuma. Sellegipoolest pidasin ma terve poolaja vastu, enne kui lõplikult alla andsin ja alla ära tulin.
Solinil oli kolm sõbrannat külas, kellega ta elutoas napsutas. Ühinesin minagi nendega, sest neil oli parasjagu mingi mäng pooleli, millest mindki lahkelt osa saama kutsuti. Nad olid mingi äpi leidnud, millel nimeks Pandora. Oh jah, aeg on edasi liikunud, meie omal ajal pidime pudelit keerutama ja ise küsimusi välja mõtlema, nüüd teeb nutitelefon seda sinu eest. Need küsimused olid ikka nii naljakad, et end tõsimeeli jälle 15-aastasena tundsin. Ma ei suuda neid siia isegi kirja panna. See mäng oli nõnda jabur, et naersin oma näo valusaks.
Üks hetk sai ka Johanil jalgapallist kõrini ning tuli samuti meie sekka. Siis läks vähe imelikuks see mäng ja kui ka ülejäänud seltskond alla tuli, lõpetasime selle mängu üldse ära. Sain ühe Norra tüdrukuga jutu peale, kes kurtis, kuidas talle see Norra võrdõiguslikkus närvidele käib, sest kõik mehed olevat selletõttu eidestunud. Ei ole enam sellist asja, et naine läheb baari ja on lihtsalt ilus, nüüd on hoopis vastupidi. Mehed seisavad seina ääres reas ja ootavad, et neile lähenetakse ja on seejuures veel äärmiselt valivad.
Käisime ka Lokketis, kus oli täpselt sama mõttetu nagu iga kord. Rääkisin mõne inimesega juttu ja tulin koju ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar