112. päev 12 °C, Elverum
Suutsin taas ära eksida. Ma küll olin seal varemalt juba kaks korda käinud, aga Google Maps abiga leidsin enda arust lühema tee. Kodus vaatasin, salvestasin mällu ja hakkasin minema. Jõudsin paar meetrit minna kui Michael mulle järgi jooksis, seega lisaks endale ma eksitasin ka tema ära. Kiriku juures ta küll mainis mulle, et tema teada saab kuskilt sealt ka, aga millegipärast otsustasime ikka minu valitud rada minna. Vale otsus! Ma olen meistereksija ja ma võin vabalt vastassuunas minna, ilma et aru saaksin. Me küll jõudsime lõpuks kohale, aga meeletu ringiga. Michael lohutas mind, et pole hullu, ta polnudki seal kunagi käinud ja vaated olid ilusad.
Kohale jõudes vedas Kristiina meid eemale, et saaksime oma soojad soovid kaardile kirjutada, mille ta oma sõrmekestega eelnevalt valmis oli meisterdanud. Ilmselgelt olime me viimased, kes jõudsid, sest ekskursioon võttis ka siiski oma aja. Algus oli rahulik, rääkisime juttu ja taustal mängis Eurovisoon. Hindamise ajal jõudsin juba peaaegu magama jääda. Naljakas oli see, et Ukraina võidu puhul ukrainlased silmnähtavalt pettunud olid, nemad soovisid ikka, et Venemaa võidaks. Minul oli üldse ükskõik, ma soovisin lihtsalt, et sellega juba ühele poole saaks.
Kui euromöll läbi sai, oli meie kord esineda. Kui ma tavaliselt ei viitsi sellisest komejandist osa võtta, siis seekord tuli kuskilt soov asjaga kaasa minna. Osa külalisi oli juba lahkunud, nii et üheksakesi etendasime üksteisele erinevaid eurolaule. Kõik olid alkoholist parajalt julgust kogunud ning kokku kukkus täitsa naljakas ettevõtmine. Pidu oli sedavõrd pöörane, et kuidagi suutsid vahetusse minna minu ja Nico ketsid, mis on müsteerium siiani, sest minu jalg on Nico omast ikka oluliselt väiksem.
Robini, Lara ja Nico etteaste
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar