kolmapäev, 4. mai 2016

3-päevane kanuumatk

99. - 101. päev 6-16 °C, Finnskogen

Olen tagasi, kõik kohad valutavad ja nägu on kergelt põlenud. Pesu on pestud, aga asju lahti pakkida ei viitsi, sest kuidagi läbi võttis see matk mind see kord. Koju jõudes keerasin kohe magama, et üldse jaksaks veel midagi teha. Tunded on kahetised. Tahaks nagu öelda, et jube äge oli kõik, aga ei saa. Katsun selle kõik siis kuidagi sõnadesse panna. 

1. päev

Ärkasin mitte just kõige parema tujuga. Ei saanudki aru, kas see oli tingitud sellest, et mu gruppi ei sattunud just mu lemmikinimesed või hirmutas mind see T-rescue (ma ei tea, miks Gaute seda nii kutsub, sest minu arust kasutatakse seda terminit pigem süsta puhul ja tegelikult tegime meie hoopis Canoe over Canoe Rescue't). Igatahes jah, olin suhteliselt tujutu. Ilm oli ka selline külm ja hall. 8.30 pidime olema kooli juures, haarasime kanuud, koormakatted ja veel nipet-näpet ning sõitsime kohta, kust oma matka alustasime. Grupis olin seekord Nielsi, Kateryna ja Yulianiga, ehk siis belglase ja kahe ukrainlasega. Nielsi ja Yulianiga ei ole ma praktiliselt üldse suhelnud, Katerynaga õnneks saan suhteliselt kenasti läbi. 

Kanuutasime mööda Kynna jõge, mis voolab läbi piirkonna, mida kutsutakse Finnskogen'iks ("Forests of the Finns"). Enne 17. sajandit oli see suhteliselt asustamata koht. Kui rootslased oma maal enam makse mitte maksvaid soomlaseid näha ei soovinud, tulid need üle piiri Norra aladele ja asustasid piirkonna, mida nüüd kutsutaksegi Finnskogen'iks. Elatusid nad peamiselt puidumüügist, sest tegu on vägagi metsarikka piirkonnaga ning jõevool oli just sobiv viis palkide transportimiseks. Kaua nad seda teha ei saanud, sest kui norrakad avastasid, et tegu on vägagi tulusa äriga, võtsid nad need alad soomlaste käest lihtsalt ära. Pidime meiegi nägema jälgi sellest soome kultuurist, nimelt vanu suitsutaresid, aga millegipärast ei näinud. Ainult üksikud tänapäevased majakesed jäid teele. 

Jõudes kohta, kust meie teekond alguse sai, leidsime eest osaliselt jääga kaetud jõesopi. Seal samas pidi aset leidma ka meie õppus. Ma ei suutnud uskuda, et ma reaalselt kohe lähengi sinna vette. Ilm oli jube, tibas vihma, puhus tugev tuul ja õhutemperatuur oli umbes 6 kraadi. Alustuseks muidugi õppisime kõigepealt kanuuga manööverdama. Suuremale osale meist oli see üldse esimene kord kanuus istuda, minule teine kord. Tunnikese harjutasime, mängisime mõne mängu ja oligi aeg end kanuu päästmiseks valmis seada. Kui koolis räägiti, et peame kogu riietuse ning jalanõudega vette minema, siis kohapeal selgus, et võime jope ja jalanõud siiski teise kanuusse hoiule anda, seega ilmaasjata vedasin kaasa lisapaari jalanõusid ning teise jope. 


Veetemperatuur 4 kraadi


Sõiduriistad


Näitavad, kuidas veest kanuusse ronida


Välja nägi see nii, et kaks kanuud sõitsid korraga keset jõge, üks kanuu ajas end ümber ja teine siis pidi päästma ning vastupidi. Meie Nielsiga olime kolmandad. Selga jätsin jooksupüksid, aktiivpesusärgi ning sokid. Päästevest PFD oli muidugi ka. Riietega pidime minema sellepärast, et natukenegi leevendada seda külmast veest tulenevat šokki. Mul on sellest üritusest kergekujuline blackout. Ma olin lihtsalt nii närvis, et kui Niels küsis, et kummalt poolt ma pärast kanuusse tahan ronida, siis ma vastasin, et ei suuda hetkel mõelda, et vees vaatan. Pidime end kõigutama seni kuni kanuu ümber läks. Mu aju tõrkus seda tegemast, aga Niels tegi seda minu eest. Ma ei mäleta, mida ma vees tundsin, ei mäleta seda külma, ei mäleta, et üldse oleksin midagi mõelnud. Toimetasin täiesti automaatselt, kõigepealt viskasin oma mõla päästekanuusse, siis lükkasime kanuu teise kanuu peale, kus see ümber keerati ja tagasi vette lasti ning siis kordamööda ronisime kanuusse tagasi. See kõik toimus väga kiiresti  ning kui valmis olime, võisime kaldale minna. 


Siit saab aimu, kuidas me seda tegime


Kaldal koorisin end kohe riidest lahti ja täiesti ükskõik oli, kes mind alasti näeb, sest ainus mõte oli need märjad riided enda küljest ära saada. Koos selle jäise tuulega need lausa torkisid seljas ning käed ja jalad olid tundetuks muutunud. Tõmbasin kiirelt kuivad riided selga, saapad jalga ning hüppasin lõkke äärde käsi üles soojendama. Üritasime kõik ka enda riideid kuivatada, aga sellise ilmaga oli see võimatu. Poolteist tundi anti aega, et end soojaks saada ja süüa ning seejärel asusime ööbimispaiga poole teele. Esimesel päeval kanuutasime ainult 5 km ning jõgi oli nii lai, et tundus nagu oleksime hoopis järvel. 


Kuivavad


Soojenevad


Minek


Laagripaik oli ilus, madala alustaimestikuga männik. Meenutas natuke meie RMK lõkkeplatse, sest ka seal olid juba valmis seatud lõkkekohad ning mõned varjualused. Kõigepealt pidime oma koormakattest endale võimalikult hubase pesa ehitama. Saime sellega üllatavalt kenasti hakkama, pidin küll ohjad enda kätte haarama, sest teistel oli pidevalt ükskõik, aga nii on üsna raske midagi ära teha kui kõigil on ükskõik, üks hetk on siiski vaja midagi otsustada. Pakkisime asjad lahti ning võisimegi söögiga tegelema hakata. Taas ei võtnud ma ühissöömisest osa, esiteks suudan ma iseseisvalt poole väiksema eelarvega toime tulla ning teiseks on mu maitsemeeled teiste omast ikka tunduvalt erinevad. Pärast sööki kogunesime veel kokku, arutasime päevamuljeid ning läksime magama ära, sest kõik me olime sellest päevast suhteliselt väsinud. 


Ehitame


Ootavad homset


Mehed teevad süüa


Kodu


Kogunemine


Mu grupp


Loodus


2. päev

Magasin hästi, oli soe ning isegi laest tilkuv vesi ei häirinud mind. Meie koormakate oli veidi päevi näinud ning auklik. Niels ja Kateryna küll üritasid seda parandada, kuid seestpoolt ning kehva teibiga, seega väga palju abi sellest polnud. 9-st oli kogunemine ning enne kui teele asusime harjutasime jälle kanuuga manööverdamist. Seekord ei saanud me endale ise kanuupartnerit valida, vaid Gaute tegi seda meie eest ning selle eesmärk olevat see, et tuleksime oma mugavustsoonist välja, kuid ainus, kes päriselt oma mugavustsoonist välja tuli, olin mina. Juhtus see, mida ma kõige vähem tahtsin, ma pidin terve päeva olema kanuus koos Yulianiga. Ma ei saa selle tüübiga hakkama, õigemini keegi ei saa. Ta ei kuula mitte kedagi, teda ei huvita mitte miski, ta elab täiesti omas maailmas ning ei suhtle kellegagi. Sellest kõigest poleks mitte midagi, aga meil on pidev meeskonnatöö ning ta lihtsalt ei võta osa. Ta ei aita ilma palumata, ta lihtsalt kuidagi eksisteerib ja temast õhkub negatiivsust.

Alguses ei olnud hullu, mõtlesin, et ma pean oma eelarvamused alla suruma ja vähemalt üritama, et äkki ei olegi asi üldse nii hull ja harjutamise ajal ei olnudki, samuti esimene osa teekonnast. Kanuutasime sellel päeval 12 km ning alguses oli jõgi lai, seega ei olnud ka hullu kui kanuu võssa hakkas minema, sest oli aega ja ruumi see jälle õigesse suunda saada. Üks hetk aga läks jõgi päris kitsaks ning vool kiireks ning siis pandi mu närvid ikka korralikult proovile. Kanuus on asjad nii, et ees olev inimene teeb suurema osa aerutamisest ning tagumise ülesanne on hoida õiget suunda, lisaks veel miljon asja, millega arvestama peab kui jõgi on järskude kurvidega ning kiirevooluline. 

Esimese osa teekonnast olin mina taga ja Yulian ees. Kuigi oli minu ülesanne manööverdada, ei teinud ta seda minu jaoks sugugi lihtsaks. Näiteks kui kanuu hakkas kalduma vasakule, siis ta lisas paremalt hoogu juurde ja mul oli võimatu kanuud otseks saada, ilma, et ma peaksin kätt vahetama või kanuud peatama. Üritasin talle seletada, et kui nii juhtub, et siis tõmmaku veidi tagasi. Teda ei huvitanud, ta jätkas ikka omamoodi, mistõttu ma pidin asjatult energiat kulutama, et me ümber oma telje ei pöörleks. Lisaks väsis ta iga natukese aja tagant ära, sest no ta rahmeldas tühja ja siis soovis kätt vahetada. Sellest ta aga aru ei saanud, et kui me vahetame kätt, muutub kõik kohe vastupidiseks, et kui nüüd hakkab kanuu paremale tüürima, et siis ei tasu vasakult hoogu juurde anda. Ka see osa teekonnast oli veel suhteliselt talutav.


Minek


Niels ja Lara


Poolel teel tegime lõunapausi ning siis pandi mind koos Yuliani, Michaeli ja Liisiga ülejäänud gruppi juhtima, see tähendas seda, et ühed meist olid grupi ees ja teised taga ning meie ülesanne oli kaarti jälgida, vaadata, et grupp püsiks koos ning lõpuks kõiki turvaliselt järgmisse laagripaika toimetada. Ma teadsin, et see saab olema väga hull. Vahetasime Yulianiga kohad, ning nüüd oli tema ülesanne kanuud õiges suunas hoida. Esimese osa teekonnast pidime meie olema grupi eesotsas. Olla liider on väga keeruline kui sul on partner, kes ei tee koostööd. Jõgi läks veel hullemaks, iga natukese aja tagant oli kurv, aga tüüp ei teinud midagi, et meid õiges suunas hoida, hakkas hoopis mind käsutama sealt tagant, et mina juhiksin. Eest on suhteliselt raske juhtida ja seepärast ongi see tagumise ülesanne. Mitu korda suutsime tagumise otsa ette keerata. See kõik oli nii kaootiline, et mingi grupp ununes üldse ära, kaarti ma vaadata ei saanud, sest ei olnud aega ja ma olin täiesti piiri peale aetud. 


Lõuna


Kui ma lõpuks sealt kanuust välja sain, siis ma lihtsalt tahtsin kuskile kaugele ära kõndida ja maha rahuneda, aga ei saanud, sest kohe oli kogunemine. Suutsin end siiski tagasi hoida ja mitte oma sisemist möllu kellelegi välja näidata. Poolteist tundi anti aega, et laager püsti panna ning siis läksime tagasi vee peale, et mängida mänge, mis iga grupp oli ette valmistanud. Varjualuse püstitamine läks seekord libedamalt, sest eelmisest õhtust oli kogemus olemas. Lappisin ka augud, seekord Duck Tape'ga. Sõime veidi ja ajasin Katerynaga juttu, kes soovis veidi Eesti ajaloost teada. Tegin talle siis lühikokkuvõtte ja ta oli väga üllatunud, et eestlased ei räägigi lätlastega ühte keelt. 

Mängud kanuus olid täitsa toredad. Üks mäng meenutas lapsepõlves mängitud mädamuna. Üks kanuu viskas palli õhku ning hüüdis kellegi nime, kes siis pidi selle palli võimalikult kiiresti kätte saama, samal ajal teised aerutasid nii kaugele kui said. Pall käes, hüüdsid stop ning valisid välja kanuu, kellele nad palliga pihta pidid saama, enne võisid kümne mõlatõmbega lähemale minna. Täitsa hästi töötas see mäng vee peal. Teine mäng, mis mulle meeldis, oli see, kui enne pidi lahendama mõistatuse, milleks oli see teada tuntud "mürk, poiss ja hunt" (ma tean, et kasutatakse ka teisi tegelasi). Ülesanne on toimetada kõik osalised ükshaaval teisel kaldale, aga samal ajal ei tohi kaldale jääda mürk ja poiss ning hunt ja poiss. Oli kolm võistkonda ning siis sõitsime kahe kalda vahet ning ütlesime, kelle peale võtame ning kelle kaldale jätame. Kaks tundi mängisime neid mänge ning vihma sadas. Sadas tegelikult terve see päev, aga õnneks mitte tugevalt. 


Naudib


Kodu


Läheb mängimiseks


Sajab


Mängime


Majake


Õhtusöögiks anti igale grupile ülesanne valmistada midagi, mida selle piirkonna soomlased omal ajal sõid. Meie grupi menüüs oli slurring, mis on kaerahelbed keedetud koos piima, või ning peekoniga. Ilmselgelt mina sellist asja süüa ei suutnud ning olin taas eraldi toidu peal, milleks olid kodus ette valmistatud spagetid, mis ma siis lihtsalt üles soojendasin. Pärast sööki mindi veel hilisõhtusele kanuuringile, millest mina kahjuks enam osa ei võtnud ja millest mul veidi kahju on. Pealampidega vee peal olles tähistaeva all (taevas oli selgeks läinud) õhtuvaikuses loodusehääli kuulata on kindlasti midagi müstilist, aga ma olin lihtsalt nii läbi, sest päevane jagelemine seal kanuus oli mu energiast nii tühjaks imenud, et ainus, mis ma soovisin, oli magada. Tuju polnud ka just suurem asi.


Köök


Mu grupp teeb slurringut


Teevad ka mingit Soome sööki


Rahu


Laager


Tšehhid teevad photo shooti


Hakkab selginema


3. päev

Kuna ilm oli selgeks läinud, oli ka öö veidi jahedam. Külm siiski ei olnud. Ärkasin selle peale kui Yulian pool tundi kokkulepitust varem ärkas ja mu kõrval oma asju pakkima hakkas. Ajas kergelt närvi, sest ei ole viisakas teiste uneaega varastada. Kui tahad varem ärgata, siis lähed eemale ja lased teistel oma aja täis magada. Aga see inimene ei tea vist midagi teistega arvestamisest ja mina ka ei ole see, kes talle seda õpetama peaks. Õnneks oli ilm ilus ja lõpuks nägime ka päikest. Kell 9 oli kogunemine ning enne kui teele asusime, koristasime ka platsi ning mitte enda sodist, vaid sellest, mis seal juba enne meid oli, tegime seda ka eelmisel päeval seal teises laagrikohas. Sarnaselt Eestile on siingi inimesi, kes arvavad, et jube hea mõte on oma laga loodusesse jätta. 


Hommik


Kevad jõudis Norrasse


Ning oligi aeg koduteele asuda. Taas otsustas Gaute, kellega me paaris peame olema ning seekord olin Kristiinaga, kellega kõik sujus ideaalselt ja sain vahepeal isegi ees pikutada ja päikest endasse imeda. Lõpuks siis jõudis kevad ka Norrasse. Sain ka jala märjaks, sest vahepeal kui väike pausike oli, astusin kaldale, et kanuu otsaga maale tõmmata, aga alahindasin veidi seda soist pinda. Saapad on küll kuni ülemise servani veekindlad, aga vesi oli sügavam. Pärast 7-t km tõmbasime end kaldale ja seni kuni Gaute ja Lise alguskohast ühe bussi ära tõid, puhastasime meie kanuud, sõime ning nautisime ilma. Lõpus istusime veel ringis maha ja võtsime kogu selle matka kokku. Igaüks sai sõna ning rääkisime, mida me õppisime, mis annab meile energiat ning mis võtab seda, mida teha teisiti jne. Laadisime kanuud ja kola bussidesse ning sõitsimegi koju.


Sain ka pildile


Siin ka


Lõpp-peatus


Kynna jõgi


Kokku 24 km


Kahju, et ma seekord 100% nautida ei suutnud. Ümbritsevad inimesed määravad ikka nii palju ja kui sa pead veetma kolm päeva kellegagi, keda sa absoluutselt ei talu, siis on raske jääda lõpuni positiivseks. Hea on see, et sain Nielsiga rohkem tuttavaks, sest temaga olin samuti vähe suhelnud, aga ta ei ole mulle kunagi ka ebameeldiv tundunud, lihtsalt olime vähe rääkinud.

Kommentaare ei ole: