117. päev 10 °C, Elverum
Hetkel on siin Elverumis väga rahulik. Kuna kooli ei toimu, siis on paljud kuskil ära, kes kodus, kes matkal, kes kus iganes. Kuna Nicol oli õde külas, siis korraldas ta eile enda pool rahuliku istumise. Läksin ka mina ja lisaks minule tulid ka Lara ja Robin. Rohkem meid polnudki, sest nagu ma mainisin - kõik on kuskil ära. Nico reklaamis küll välja viktoriini, aga vist ei viitsinud seda ainult kolme inimese pärast ette võtta. Rääkisime niisama juttu ja mulle täitsa meeldis, et meid nii vähe oli. Tavaliselt läheb suvaliseks lõugamiseks ja midagi asjalikku ei räägita. Meenutasime taas meie esimest päeva siin ja naersime kõvasti, sest kõigil oli ikka totaalselt teine arvamus alguses inimestest. Rääkisimegi, et kes kellest mida mõtles ja kuidas see arvamus ajajooksul muutunud on.
Lobisesime ka niisama tühjast-tähjast ning kui kellelgi on arvamus, et ainult eestlane on rassist, siis see ei ole sugugi nii. Mitte, et keegi nüüd jube mustavihkaja oleks olnud, aga oli aru saada, et neile väga ei meeldi, et nende riikides nõnda palju sisserännanuid on. Nico näiteks ütles, et tema tahab üheksat last, sest muidu sureb Belgia rahvas välja ning Nico õde rääkis, kuidas mõnikord tumedama nahaga lapsevanemad mänguväljakul oma lastel tema lastega mängida ei luba. Mingit vihakõnet loomulikult polnd, aga ei ole see eestlane ainsana rahulolematu praeguste sündmuste suhtes.
Hommikul leidsin postkastist ka kaks saadetist - kaardi ja ühe pakikese koos kirjaga. Polegi ammu tervitanud kedagi, seega tervitused lähevad Kristjanile, Evelinyle ja Marekile. Olen tegelikult tervitused võlgu ka eelnevate kirjade eest, nii et täna kohe topelttervitused kõigile osalistele. Aitäh, tuju läheb alati heaks kui postkastis tühjus ei laiuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar