80. päev 8 °C, Elverum
Päev algas loenguga ning teemaks oli risk outdoor life'is. Rääkisime, mis see risk üldse on, kuidas seda vältida ja ära hoida, milliste spordialade ja tegevustega riski tõenäosus suureneb jne. See teema ei olnud mulle võõras, sest eelmisel semestril sai seda giidinduse aines juba kõvasti arutatud, mõned riskianalüüsidki koostasin. Kaks tundi möödus kiirelt ning oligi aeg ronima minna, isegi aega süüa ei olnud. Klassi ukse tagant leidsin magamistoa, mis lähemal vaatlemisel osutus vist hoopis palvetoaks. Igatahes oli seal voodi ning nurgas need vaibakesed, millel islamiusulised palvetavad. Uksel oli muidugi poliitkorrektne silt, et kõik on oodatud, olenemata usust.
Ledig, ehk ruum on hetkel vaba
Ole kes oled
Kui koolipäev liiga läbi tõmbab
Ronimistund algas kõige lihtsama ABC-ga. Õppisime, kuidas rakmed õigesti jalga tõmmata ning kaheksasõlme, et end ronimisköiega ühendada. Seejärel näidati, kuidas julgestusseibi, köit ja karabiini omavahel ühendada ning võisimegi ronima asuda. Oli natuke hirmus ja alguses oli ronimisest hirmsam hoopis teise inimese julgestamine. Nii suur vastutus ja võttis natuke aega, et käed ja köied koostööd teeks. Aga kui olin Natalie korra üles ja alla ära julgestanud, kadus ka hirm. Ronimishirm nii kiiresti ei lahkunud. Kardan ikka natuke kõrgust ja üleval tuli kerge värin sisse. Tean küll, et allasadamise võimalus on õhkõrn, aga aju ikka tahaks nagu öelda, et tegeled millegi ohtlikuga. Alalhoiuinstinkt on ikka nii suur.
Sein
Kaheksasõlm
Õpime
Olen kunagi 14-aastasena Viljandi lähedal ronimislaagris osalenud ja seal ronisin mööda Karula veski seina üles ja alla. Siis mul hirmu ei olnud ja eks sellepärast tulebki ekstreemsemaid asju noorena alustada. Vaatan praegu, et selle sama veski seinal harjutavad erinevad alpinismiklubid kaljuronimist tänapäevalgi. Palju häid mälestusi meenus kohe, eriti meeldis mulle köiega laskuda. Elavalt on meeles ka see kui pidin ühte noormeest julgestama. Veidi enne alla jõudmist lasi ta end seinast lahti, et katsetada, kas mul oleks üldse piisavalt jõudu olnud teda õhus hoida kui ta mingil põhjusel oleks pidanud alla kukkuma. Juhtus see, et mina tõusin maast lahti, sest kaalude vahe oli niivõrd erinev.
Karula veski. Foto: Google
Karula veski. Foto: Google
Kuna täna oli rohkem selline tutvustav tund, siis väga palju ronida ei jõudnud. Olime kolmestes gruppides ja omavahel siis vahetasime rolle. Üks ronis, teine julgestas ning kolmas hoidis ka veel igaks juhuks köiest kinni. Esimesel korral ronisin umbes poolele maale ning teine kord juba peaaegu lõppu välja. Raskusastmed on seinal erinevad ja alustasime lihtsaimast. Neli ronimistundi on veel ning lõpus peame suutma end ise julgestada. Peame end ise karabiiniga seina külge kinnitama ning suutma ka selle asukohta ronides vahetada. Vaatamata sellele, et ma natuke kartsin, ma siiski nautisin igat hetke.
Michael ronib
Monika ronib
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar