4-päevane suusamatk mägedesse

72.-75. päev -5-7 °C, Femundsmarka nasjonalpark

1. päev

Kella 8-ks kogunesime kooli juurde, et haarata kelgud, telgid, lumesondid, labidad, saed, kirved, suusad ja põletid ning võisimegi teele asuda. Femundsmarka rahvuspark asub Elverumist 200 km põhja suunas Elgå külakese külje all (peal) ning asutati aastal 1971 kaitsmaks sealseid järvi ja metsi ning on elupaigaks pistrikele, põhjapõtradele ning suvel muskusveistele. Seltskond löödi kaheks ning pooled meist liikusid otsemat ja lihtsamat teed pidi laagripaika ja teine pool läks ringiga ning ka teekond oli raskem, sest rada ees ei olnud ja õige suuna leidsime kompassi ja kaardi abil. Mina muidugi sattusin sinna teise gruppi ning kui esimene grupp jõudis kohale nelja tunniga, siis meie teekond venis lausa seitsmetunniseks. 

Alustame

Üle kivide ja kändude sai minu jaoks uue tähenduse, sest esimene pool teekonnast oligi konkreetselt üle kivide ja kändude. Ilm oli soe ning lumi vesine, mistõttu isegi suuskadega vajusid aeg-ajalt läbi poolemeetrise lume. See tegi liikumise päris raskeks ning pidevalt keegi kukkus. Näiteks Lara kukkus nii palju, et enne laagripaika jõudmist oli tal patarei nii tühi, et ta enam iseseisvalt lumest püsti ei saanudki. Lisaks oma seljas olevale kraamile pidime kordamööda vedama ka kelku, mille peal oli telk, kirved, saed, söögitegemise varustus, kütus põletitele, kuue inimese saapad, nelja inimese söök jne. Meid oli 10 ning 3 kelku, lisaks veel Gaute oma kelguga. Mina sattusin seekord gruppi koos Lexi, Lara ja Michaeliga ning nendega jagasin ka kelku ja telki. Terve teekond oli sujuvalt ülesmäge. 

Yulian, Rebeca ja Natalie

Lex

Kohe alguses sattusime peale põhjapõdra karjale ja see oli ikka võimas tunne näha looduses päris lähedalt põhjapõtru toimetamas. Inimest nad väga ei karda ja saime neid kohe tükk aega silmitseda. Aga oli vaja edasi liikuda ja tempo oli ikka väga aeglane. Aitasin Lexil tagant kelku lükata, sest mõningates kohtades oli lausa võimatu seda üksinda liikuma saada. Nagu ma ütlesin, kivid ja kännud ning poolemeetrine vesine lumi. Pidevalt keegi kukkus ning sellistes tingimustes on päris raske end püsti saada. Vahepeal tegime pause, sõime, mina noppisin eelmise aasta pohlasid ning umbes nelja tunni pärast jõudsime sellisesse kõrgusesse, kus puud enam ei kasvanud. Maastik meenutas tundrat ning kõrgus üle merepinna oli umbes 800 meetrit. 

Lex proovib kelku künkast üles saada

Ikka edasi

Üle kivide ja kändude

Paus

Ja jälle edasi

Näide lõunasöögist

Lõuna

Jälle pikali

Ikka üles 

Umbes 800 meetrit üle merepinna

Paus

Põdrajälg, mis suurem kui minu jalg

Seltskond

Samblik

Järv 

Paus

Puhkavad

Teevad võileiba

Oli minu kord kelku vedada ja see oli korralik iseenda proovile panek. Asja tegi keerulisemaks see, et meile sattus katkine telk. Õige vedamissüsteem oli kadunud ning selle asemel oli kaks plastiktoru ja nöörid. Mägedes ei liiguta kunagi otse üles vaid tasakesi sik-sakitades tõustakse kõrgemale, nii et ühele käele jääb mäetipp ning teisele nõlv. Kuna meie kelk oli nööridega, siis tahtis see kogu aeg mööda mäenõlva alla veereda ning loomulikult koos minuga. Mitu korda juhtus nii, et kelk tegi mitu tiiru peale. Selline asi oli võimalik ainult tänu nööridele ja teistel seda probleemi ei olnud. Nii me siis liikusime, mina vedasin kelku, Nico üritas kõrval suusakeppidega takistada kelgu alla veeremist ning Michael aitas suurematel tõusudel kelku tagant tõugata. Ma ütlen ausalt, see oli tõesti raske, sammhaaval liikusin edasi, vahepeal tegin ninjahääli ning tunne oli nagu ei jõuaks mitte kunagi kohale. Sellegipoolest ei andnud ma alla ja sain poistelt kõvasti respekti, sest nagu Michael mulle hiljem ütles, siis iga üks ei oleks seda suutnud. 

Järv

Vaated

Järv

Paus

Puhkavad

Seltskond

Lara, Nico ja Johan

Jälle pikali

Kiskus juba pimedaks. Veidi enne lõppu võttis Rebeca mult kelgu üle ning kuni laagrini läks tee suuremalt jaolt allamäge. Võib ju tunduda, et allamäge on kelku lihtne vedada, aga tegelikult mitte. Tänu puudulikule vedamissüsteemile vajus kelk sulle lihtsalt selga ja see omakorda põhjustas kukkumist. Võtsime välja pealambid ning kottpimedas ja 12 km ning 7 tundi hiljem jõudsime lõpuks laagrisse. Mina ja Lara veidi hiljem, sest nagu ma juba varem ütlesin, siis Lara energia oli suhteliselt nulli lähedale jõudnud ning ta püsis veel vaevu jalul. Nii ma siis olin talle nii füüsiliseks kui moraalseks toeks, sikutasin teda iga natukese aja tagant lumest välja ning kuidagi me sinna laagrisse ka jõudsime. Meiega koos olid kõik need päevad ka Norra tudengid, kes õpivad meiega samas koolis friluftslivi (outdoor life norra keeli). Meid oli 18 ning norrakaid umbes sama palju, lisaks veel kolm õppejõudu. Seega oli meid kokku ligi 40. 

Pime

Olime omadega suhteliselt läbi, aga oli vaja veel õhtusöök valmistada ning telk püstitada. Kuna teised jõudsid varem laagrisse, siis neil oli see kõik juba tehtud. Norra tudengid olid ehitanud meile ka välikäimla, mis oli poolemeetrine auk lumes ja seda varjas väike seinake. Kõrval oli madalam auguke, kuhu oma kasutatud toalettpaberi põlema said panna. Paber tuleb ära põletada, sest kuigi see lõpuks kindlasti ka niisama ära kõduneks, võtab see omajagu aega ja suvel ei oleks just kena vaatepilt 40 inimese 4 päeva tualettpaberi nutsakad. Naljakas oli seal käimlas oma asju toimetada, sest isegi kükitades paistis peanupp kenasti välja. Norrakad seisid millegipärast järjekorras ka jube lähedal, nii et said nendega samal ajal silmsideme tekitada, seega ma ikka enamus korrad suusatasin kuskile kaugemale, sest tundsin, et vajan veidi privaatsust. Aga kui olin juba saabastega, siis kasutasin ikka seda kemmergut, sest saabastega vajus läbi lume ning kaugemale kõndimine oli väheke raskendatud.

Meil vedas ja me ei pidanud ise oma telki püstitama, sest abivalmis Norra tüdrukud tegid seda meie eest, et saaksime kiiremini oma söögiga tegelema hakata. Kuigi meil paluti söök valmistada grupiga ühiselt, siis mina sellest osa ei võtnud ja õigesti tegin. Sellega säästsin end nii mõnestki stressiolukorrast, sest inimestel on erinevad maitsed ja ikka tuli ette jagelemist, et kuidas seda sööki niimoodi valmistada, et see kõigi jaoks söödav oleks. Kes ei söö pestot, kes ei söö salamit, kes ei söö juustu jne. Lisaks juhtus seda, et kui päevaks laagrist eemale läksime, siis keegi unustas midagi maha ja see tähendas seda, et terve ta grupp tema tõttu nälgis.

Mina valmistasin endale juba kodus ette spagetid hakkliha, sibula ja küüslauguga, jagasin portsjoniteks ning panin kolme gripiga suletavasse kotti. Nii oli mul kolmeks õhtuks söök olemas ning koha peal ainult soojendasin selle üles, lisasin juustu, kõrvale majonees ja Põltsamaa sinep ning oligi mul ülimaitsev soe õhtusöök olemas ja aega kulus selleks kõigest mõned minutid. Lisaks valmistasin endale hunniku võileibu. Kahe saiaviilu vahele panin majoneesi, tuunikala, keedumuna, juustu, tomatit, salatit ja chillit. Pakkisin iga võileiva eraldi fooliumisse ja nii oli mul ka kiire hommiku- ja lõunasöök olemas. Selliseid võileibu saab muidugi valmistada ainult siis kui temperatuur ei ole liiga madal või liiga kõrge. Esimesel juhul külmuks need lihtsalt ära, teisel juhul läheks kiiresti pahaks. Lisaks oli mul veel latt suitsuvorsti, tükk juustu, hot-dogi saiad, kartulipannkoogid, pakk küpsiseid, müsli, kaks banaani, 3 jogurtit, kohv, suhkur, 0,5 l piima, šokolaad ja hunnik Kasekese komme. Tundub nagu üüratu kogus, aga enamuse ma sellest ka ära sõin, sest külmaga ja aktiivse tegutsemisega kulub ka rohkelt energiat. Igatahes ei tundnud ma millestki puudust ja kõht oli kogu aeg täis ning energiat ajas lausa üle ääre. 

Ega pärast õhtusööki pikka pidu polnudki, keetsime veel vett, et saaks selle pudelisse panna ja endaga magamiskotti võtta. Vee tõime järvest, mille poole meetri paksusesse jäässe oli auk puuritud. Seda vett jõime aegajalt ka ilma keetmata. Ostsin siit kunagi endale 5€ eest 0,6 l RVT pudeli ja see on mind hästi teeninud, sest erinevalt plastikust saab sinna lausa keeva vee valada. Sokk ümber ja nii hoidis see mind soojas kuni hommikuni. Kuna väljas olid plusskraadid, siis oli esimene öö nii palav, et hommikul lausa murdsin end sealt magamiskotist välja. Kasutasin taas kahte magamiskotti. Talve magamiskoti sisse panin suve oma ja kuigi see öö oleks vast ka ainult talve omast piisanud, siis ma valin ikka pigem palava kui külma. Ja tegelikult on ikka mõnus tunne küll, kui sul talvel telgis magades palav on. 

2. päev

Ärkasime 8-st ning 10-ks pidime olema söönud ja suuskadel. Kaasa pakkisime söögi ja joogi, haarasime labidad ning lumesondid ja hakkasime suusatama kohta, kus Gaute meile laviinikoolitust läbi viis. Eelnevalt õppisime, kuidas kaardil potentsiaalseid laviiniohtlikke kohti ära tunda. Läksimegi sellisesse kohta, kus just hiljuti sulamisest tingitud varing oli olnud. Gaute sõnul välistas see võimaluse veel üheks varinguks. See oli üks väga huvitav koolitus, sest ilmselgelt ei olnud mul enne sellisest asjast aimugi.

Punane on minu kodu

Kogunemine

Vaade laagrist

Gaute

Mäeke

Minek

Vaade

Lara

Mäeke

Ikka edasi

Endiselt edasi

Tõuseme mäkke

Lõuna

Vaade

Puhkavad

Alustuseks õppisime inimest lume alt õigesti välja kaevama. Jah, seal on tõesti omad reeglid. Jaotasime end neljastesse gruppidesse ja iga grupp pidi ühe augu kaevama. Kui augud valmis, saime kuulda ka üht-teist lume kohta ning nägime kuidas erinevatel lumekihtidel on erinev tihedus ja kristalsus. Seejärel suusatasime veidi kõrgemale, kus märgistasime suure maa-ala ning õppisime inimesi lume alt leidma. Ka seal on omad reeglid. Kõige olulisemad on esimesed 15 minutit ja kui selle ajaga ei suuda inimest lume alt välja tuua, siis on ta ka hukule määratud. Tegime kaks võistkonda ning kordamööda kaevasime lund täis spordikoti lume alla, et siis teine võistkond saaks selle aja peale lumesondide abil üles otsida ning välja kaevata. Meie võistkonnal kulus koti leidmiseks ja välja kaevamiseks 9 minutit, teine võistkond aga ei leidnudki meie peidetud kotti üles. Ega see kerge ei olegi, sest sellise lumesurve all on kogenematul inimesel väga raske vahet teha, kas tegu on lund täis kotiga või niisama pinnaga lume all. Kuna nad kotti üle ei leidnud, siis sai Gaute meile tutvustada elektroonilist imevidinat, millega tänapäeval inimesi lume alt otsitakse, selleks peab muidugi see inimene ka vastavat andurit kandma. Kotis oli selline olemas ja üsna lihtsa vaevaga me selle ka leidsime. 

Kaevavad

Otsivad

Õpime inimest välja kaevama

Meie auk

Monika

Uurime lumekihte

Vahepeal tegin lumememme

Liigume veelgi kõrgemale

Õpime inimest otsima

Uurivad

Vaade

Vaade

Teine võistkond ootamas oma korda

Otsivad "inimest"

Ikka veel otsivad

Vaatavad pealt

See kõik võttis omajagu aega ja märkamatult oligi õhtu kätte jõudnud, ilm oli jahedamaks läinud ja kõrgemal oli ka üsna tugev tuul. Varbad külmetasid meil kõigil, sest need kooli poolt saadud suusaapad ei ole veekindlad, aga lumi oli märg, seega olid märjad ka jalad. Suusatasime allamäge ja nalja sai kõvasti, sest ikka keegi kukkus ja kuna pehmesse lumme maanduda ei ole valus, siis oli ka naer omal kohal. Laagris oli paar tunnikest vaba aega, et valmistada söök, keeta vesi ja õhtul kell 10 oli kogunemine, et päevamuljed kokku võtta. Saame siin siiski sidusõpet, mis tähendab, et pidev tagasisside on vägagi vajalik. Panin jalga oma Samelini matkasaapad ning võin öelda, et need on igat oma eurot väärt. Koos veekindlate sääristega moodustasid nad hindamatu kombo. Mul oli jalas ainult üks paar merinovillaseid põlvikuid ja jalgadel ei hakanud kordagi külm. Ma võisin nendega läbi vee jalutada või läbi lume vajuda, jalg püsis ikka soe ja kuiv. Samuti ei hakanud jalg seal sees higistama, mistõttu ei hakanud saapad ka haisema. Kõlab nagu reklaam, aga ma olen tõesti rahul, sest Lillehammeris ma olin oma teiste saabastega ja no need haisesid lõpuks ikka mõnusasti. Pärast muljetamist läksin otsejoones telki ja keerasin magama. Kuna ilm oli jahedamaks kiskunud, siis sellel ööl mul palav ei olnud, aga oli mõnusasti soe. Magamajäämine võttis küll omajagu aega, sest ühel pool norskas Lara ja teisel pool Lex. Kasutasin küll kõrvatroppe, aga ma kuulen ka läbi nende. 

Tagasi laagrisse

Mäed

Laager

Lex vahetab sokke

Lara ja Lex

Lara teeb süüa, minu spagetid ootavad oma korda

3. päev

Äratus oli 7-st ning 9-st pidime olema taas söönud, suuskadel ning seljas varustus ühepäevaseks matkaks. Plaanis oli esmaabikoolitus. Seekord osalesime koolitusel koos Norra tudengitega. Kõigepealt jagamise end segamini norrakatega kolme gruppi, seejärel moodustasime omakorda veel neljased grupid. Mina sattusin gruppi koos Lexi ja kahe Norra poisiga. Punkte oli kolm ja igas neis pidime lahendama erineva ülesande. Esimeses punktis pidime esmaabi andma jalaluumurruga inimsele. Ma olen esmaabikoolituse mõned aastad tagasi läbinud ning päris hästi on veel meeles seal õpitu. Saingi kohe oma teadmised mängu lasta ning lahendasime ülesande üsna kiirelt. Järgmises punktis vajas abi alajahtunud inimene. Käepäraste vahenditega siis pidime ta jälle soojaks saama. Kaevasime tuulemüüri, mässisime ta tuulekaitse sisse, jootsime ja söötsime ning ka selle ülesande lahendasime õigesti. Kolmandas punktis tuli valmistada olemasolevatest esemetest midagi, millega oleks võimalik kannatanu minema lohistada. Agregaat pidi vastu pidama kindla vahemaa ning kellel see ei õnnestunud, pidi alustama uuesti. Meie ehitasime suuskade, labida, pulga ja teibi abil üsna kiirelt ja vägagi stabiilse sõiduriista. Mind pandi sellele istuma ja lohistati nõutud vahemaa taha. Läbisime sellegi punkti kenasti. Seejärel eraldatai meid norrakatest ja viimase ülesande pidime lahendama enda kursusega kõik koos. Oli kolm kannatanut ja ilma lugu teadamata pidime ise neile diagnoosi panema ja siis abi osutama. Ühel oli allergiline reaktsioon pähklitest, üks oli käeluumurruga ja šokiseisundis ning ühel oli kaelavigastus. Üsna kaootiliselt läks see meil, aga hakkama saime. 

Vigased

Norra õppejõud, mu grupp ning meie sõiduriist

Kell oli umbes kolm ja edasi sai iga üks ise otsustada, kas ta läheb koos Gautega ja õpib seda laviini imevigurit kasutama või teeb selle ajaga midagi muud. Mina otsustasin sellest koolitusest loobuda, sest seda megakallist imeriista mul niikuinii kunagi olema ei saa. Kuna päike paistis, siis sain hoopis õues oma suusasaapaid kuivatada. Avastasin, et tallad käivad seest välja. Oleks ma seda vaid esimesel päeva teadnud, oleks küünaldega kuivatamisest ka mingit abi olnud. Samal ajal ehitasin meie grupile uue väliköögi. Veidi kaevamist ja valmis ta oligi. Kui asjad kuivad, läksime väiksema seltskonnaga jääaugust kalapüüdmist proovima. Norra poisid siis näitasid ja juhendasid meid. Ühtegi kala ma ei saanud, aga lõbus oli ikkagi. Paar tundi olin seal jääl, aga siis tõusis tuul ja temperatuur hakkas miinustesse kiskuma. Laagris asusin vett keetma ning osad meist otsustasid koos Norra poistega ujuma minna. Ujumine tähendas siis seda, et pisemas veesilmas tehti kiljudes paar suplusliigutust ning siis jälle välja ja riidesse. Mina igatahes vaatan neid, kes selle asja ära tegid, kohe uue pilguga ja loomulikult parema pilguga. Mina näiteks lõin vedelaks ja ei julgenud seda teha, sest kartsin, et äkki ei saagi pärast enam sooja. Saunast jääauku minemine ei tundugi enam nii suur asi ja seda ma olen korra elus teinud. 

Uus köök

Asjad kuivavad

Nico puhkab

Lex püüab kala

Kolmik püüab kala

Lara, Monika ning norrakas Henning

Samelini saabas ning põdrajälg

Vaade

Laager

Vaade köögist

Sellel õhtul tehti ka lõket

Enne magama minekut oli taas kogunemine, kus saime kõik jälle oma päevast rääkida. Istusime ringis ja hakkas täitsa külm, sest temperatuur muudkui langes. Seekord võtsin igaks juhuks magamiskotti kaks kuumaveepudelit, sest kui kahel esimesel ööl olid plusskraadid, siis kolmandal oli temperatuur miinustes. Tundub, et oli hea mõte, sest taas oli mõnus ja soe magada. 

4. päev

Äratus oli 7-st ning 9-ks pidime olema söönud ning pakitud pidid olema ka isiklikud asjad, ainult telk võis veel püsti olla. Öise külma tõttu oli lumele tekkinud koorik, mis tegi ka laagris liikumise oluliselt lihtsamaks. Sain kaugemale minna, ilma et oleks pidanud selleks suusad alla ajama. Kui ka telk ning kelk olid kokku pakitud, andsime laagrile veel viimase lihvi ning võisimegi teele asuda. Norra tudengid olid selleks ajaks juba lahkunud. Nüüd oli teekond valdavalt allamäge ning tagasi läksime seda teed pidi, mida mööda teine seltskond tuli. Olen rahul, et sinna gruppi sattusin, mis pidi teist teed pidi tulema, sest tänu sellele nägin rohkem ja ei pidanud sama teed kaks korda suusatama. Vaated olid ikka võimsad ja kaks korda nägime ka põhjapõdra karjasid, kes küll seekord olid kaugemal, kuid siiski. Taas tuli ette kõvasti kukkumisi. Kuna lumi oli jäine, siis kippusid kiirused allamäge päris kiireks minema ning mõni arvas, et parim pidur on ikka iseenda tagumik. Michael remontis ka veidi meie kelku, et sellega üldse allamäge oleks võimalik minna. Seekord ma pääsesin ja ei pidanudki seda vedama, Michael tegi seda ise enamus teekonnast. Kella kolmeks jõudsime autodeni, laadisime kraami peale ning sõitsimegi kodu poole. 

Vaade

Minek

Hea oli minna

Seltskond

Vaade

Lõuna

Edasi

Michael

Vaade

Varsti kohal

See oli üks vägev matk ja mulle ei meenu ühtegi negatiivset momenti kui märjad suusasaapad välja arvata. Taas sattusid mulle ülimõnusad grupikaaslased ning kui Lillehammeris ma ei jõudnud ära oodata, et koju saaks, siis seekord oli lausa kahju ära tulla. Ma võiksin niimoodi kuid järjest elada. Ma õppisin palju uusi asju ja sain juurde palju hindamatuid kogemusi. Nägu on kergelt põlenud, kuigi kasutasin päiksekreemi ja üritasin päikest vältida, aga mägedes lumega on see raskendatud, sest sa võid olla terve aeg seljaga päikese poole, lumelt peegeldub see ikkagi sulle näkku.