Kolmas praktikapäev

57. päev 1 °C, Elverum

Täna saime taas näha asjaajamist Norra moodi. Me olime oma tänase tegevuse plaaninud ikka õue nagu tavaliselt. Kohalikku keskkooli jõudes aga selgus, et tund toimub klassis. Ma küll üritasin juba eile teistele selgeks teha, et me selle kaardi ja kompassi osa täiesti välja jätaksime, sest kirjas paluti meil keskenduda ainult matkaplaneerimisele, aga kes mind kuulab. Üks päev Michael tegi mulle märkuse, et võiksin grupis rohkem sõna võtta. Andsin talle mõista, et see on suhteliselt võimatu, sest nad räägivad kogu aeg ja ma ei ole sellist agressiivset tüüpi, kes teiste jutule vahele segaks, eriti, kui see nõuab hääle tõstmist. Panin ta jutu siiski kõrva taha ja olengi siis üritanud ennast rohkem maksma panna, aga pidevalt jookseks nagu peaga vastu seina, sest neil on niikuinii juba oma arvamus igast asjast ja ma ei viitsi neid ümber veenda, sest tavaliselt on umbes kolm tükki minu vastu ja raske on üksi kolme inimesega vaielda. Aga see selleks.

Kooli jõudes kutsuti meid ukse taha ja öeldi, et kaardi ja kompassi võime kohe ära unustada ja täna planeerime ainult matka ja ei mingit õue minekut. Mäletan, et üks kord me uurisime, et kas oleks võimalik vähemalt üks tund klassis läbi viia, sest mõnda asja on sees laua taga mugavam teha kui õues. Selline asi välistati kohe ja nii me olemegi end alati ogaraks mõelnud, et kuidas oleks hea näiteks õues seljakotti pakkimist õpetada. Väljas tuleb arvestada sellega, et kõigil hakkab kiirelt külm, seega sa pead oma tegevused võimalikult aktiivseks mõtlema. Nii me olemegi siis igasugu mänge välja mõelnud, et nad õpiksid ja saaksid sooja samaaegselt. Täna oli meil samuti plaanis mitmeid mänge. Võtsime kõik kodust oma seljakotid täisvarustusega kaasa, et neile väikestes gruppides selle sisu tutvustada ning hiljem üks mäng mängida. Plaanide muutumise tõttu näitas oma koti sisu ainult Michael ja seda tervele klassile korraga. Ülejäänud me siis saime niisama oma rõõmuks kotti pakkida ja kaasa vedada, et siis kodus sama targalt see jälle lahti pakkida. 

Seejärel pidime rääkima toitumisest ja koostama täpse kava, samuti võtma läbi veel kord varustuse ja uurima, mis kellelgi on. Jagasime lapsed selle järgi gruppidesse, kes ühes telgis magavad ning mulle sattus tore viie teismelise poisiga grupp, kes enamus ajast küll itsitasid, aga see ei takistanud meil siiski oma tegevusega enne teisi ühele poole jõudmast. Naerma ajas neid näiteks see kui ütlesin korra kogemata polar breadi asemel polar bear. Ma naeraks ka kui mulle öeldaks, et ahah, hommikul sööte siis jääkaru moosiga. Ning loomulikult pakkus palju nalja sõna trip. Eks me ole kõik kunagi teismelised olnud, seega ma sellest suurt numbrit ei teinud. Nad suutsid siiski paberile kirja panna, kes mida süüa kaasa võtab ja üldse oli nendega lihtne, teadsid kohe, et õhtusöögiks teevad nemad endale kartuliputru vorstidega ning hommikul söövad polaarleiba moosiga. Vahepalaks lubasid kartulikrõpse ja kommi võtta. Ma ei hakanud neid absoluutselt ümber veenma, sest oluline on, et nad üldse midagi sööksid ja seega ka öösel soojas on. Muide ka keskkoolis on tunnis söömine lubatud. Ma ei tea, miks see Eestis lubatud ei ole. Ehk mõni õpetaja oskaks mind valgustada. Jaana? Võimalik, et siis keskenduvad lapsed õppimise asemel söömisele või teine variant, et kõigil ei ole võimalust endale sööki kaasa võtta ja pole just kuigi meeldiv tühja kõhuga kellegi teise toidulõhnade sees õppida. 

Michael näitab varustust

Meile näidatakse, kuhu lastega läheme

Me saime alles täna teada, kuhu nad ööbima lähevad. Siiani arvasime, et see näeb midagi sarnast välja nagu meil endal see esimene suusamatk oli. Aga tegelikult minnakse siia lähedale järve äärde. Kooli juurest jalgsi pole palju minna. Leian, et selline info oleks võinud meieni juba varem jõuda, sest sellest sõltub väga palju. Meile pannakse õlule tohutu vastutus ja siis meile ei öelda isegi, et kas matk toimub suuskadega või ilma. Alles täna saime teada, et matk toimub jalgsi ja et õhtul minnakse ja hommikul tullakse. Jube raske on midagi planeerida kui sa ei tea, mis saama hakkab. Üks asi on see kui sulle unustatakse öelda, et Lillehammeris pesta ei saa, teine asi on see kui sind infost ilma jäetakse ja sa selle pooliku infoga kedagi teist informeerima pead. Ei ole ju raske öelda, et matk on selline, toimub seal ja nii kaua. Sellest lähtuvalt siis oleksime saanud edasi mõelda. Nüüd siis pidin alustuseks mõned asjad varustuse nimekirjast maha joonima, sest pole mõtet suusamääret kaasa võtta kui sa jalgsi lähed. Seda oleks ka saanud öelda, et tund toimub sees. Vaikselt hakkab kõrini saama sellest, et sa planeerid ja näed tohutult vaeva, et kõik sujuks minutilise täpsusega, muretsed, sest mängus on lapsed ja siis nätaki, kõik su töö ja vaev lendab vastu taevast ja kedagi isegi ei huvita see. Me võtame kõiki oma ülesandeid äärmise tõsidusega ja kui juba mitmendat korda sa oled tühja planeerinud, siis teeb veidi kurjaks küll. 

Homme on winter activity day. Sain juba eelmisel nädalal e-maili teatega, et olete kõik oodatud sellisele üritusele ja tegu on meelahutusliku päevaga, kus saab nii suusatada kui grillida. Üritus on mõeldud kõigile rahvusvahelistele üliõpilastele Hedmarki Ülikoolis ning toidu eest maksma ei pea. Kuna koolil on teaduskonnad mööda maakonda laiali, siis see on ainus võimalus tutvuda ka nendega, kes Elverumis ei õpi. Paluti enda tulekust eelnevalt teada anda ning sooviti toredat päeva. Meie jaoks see siiski nii tore päev olema ei saa, sest kuna meie siin seda outdoor leadershipi teemat õpime, siis arvati, et jube hea oleks meid tanki lükata ja seda osa seltskonnast lõbustama panna, kes vahepeal oma suusakorda ootama peavad. Ehk siis me peame taas kord mingi kavaga lagedale tulema ja mingeid mänge organiseerima hakkama. 

Kool ise kommenteeris seda umbes nii, et kuna me Lillehammerisse olime nii palju lahedaid asju välja mõelnud, aga seal neid kellelegi rakendada ei olnud, siis saame neid asju nüüd kasutada. Ega ikka ei saa küll. Me ei hakka ju homme pulga otsas saia küpsetama või varjualust ehitama. Öeldi veel, et ärge üle planeerige, sest ei tea, kuidas homne päev tegelikult täpselt kujuneb. Ma ütlen ausalt, meie oma grupiga ei planeerinudki midagi ja eks siis homme jooksu pealt mõtleme midagi välja, sest kõrini on millegi organiseerimisest nii, et seda hiljem kellelegi vaja ei ole. Üldse on see asi veidi ebaaus, reklaamiti välja kui mõnusat puhkepäeva kõigile, ja siis meie jälle nautida ei saa, sest aju peab kellelegi mingeid tegevusi välja genereerima. Vabatahtlikust üritusest sai sujuvalt kohustuslik laupäevane koolipäev. 

Lõpetan siiski positiivse noodiga. Sõin parasjagu kui Johan toauksele koputas ja välja lumememme ehitama kutsus. Miks ka mitte, sisemine laps tahab ka vahel välja pääseda ning ega värske õhk ka paha ei tee. Õues sadas mõnusat sulalund ning meid oli kokku umbes kuus. Võtsime ikka suurelt ette ja ehitasime hiiglasliku memme. Alguses tegime naljaviluks Hitleri, aga kuna see on akende all ja kunagi ei tea, mis rahvusest inimesi siin elada võib, siis korjasime Hitlerile omase atribuutika hiljem ikka kenasti ära. 

Algus

Hakkab looma

Inimtõstuk

Johan

Loovutasin oma porgandi

Solin