Kuues olümpiapäev

45. päev -3 °C, Lillehammer

Magasin taas ülihästi. Mida päev edasi, seda paremini magasin. Nagu ma eile juba kirjutasin, siis arvatavasti lihtsalt harjusin sellise eluviisiga ära. Tekkis juba omamoodi rutiin, hommikul kohv, siis kasima, siis sööma, siis niisama vaatasin ringi. Jälle sööma, siis blogi kirjutama ning õhtul taas laagrisse, et veel kord süüa. Lõpetuseks vee keetmine magama minekuks ning  lõkke ääres ootamine, et saaks taas kerra tõmmata. Järgmine päev kõik jälle otsast peale.

Täna oli äratus kell kaheksa ning pärast hommikukohvi asusime kohe asju pakkima. Ma olen see inimene, kes armastab enda ümber korda ja süsteemi, seega võttis mul enda asjade pakkimine umbes 10 minutit. Aga oli vaja kokku pakkida ka kogu laager ja jätta see endast maha nii nagu poleks seal olnudki. Alustuseks tuli lavvud lume alt välja kaevata ja see oli selline higistama panev töö, sest nende sees sai matkapliite kasutatud ning seetõttu oli lumi, mis servadele lükatud, ära jäätunud. Ka vaiad tuli välja kaevata, sest vahepeal oli lund juurde tulnud ja see oli kõndimisega tihkeks tallatud. Lõpetuseks kühveldasime veel lund kohtadesse, mis enam ammu valged polnud ja kuna kõik usinasti töötasid, siis üheteistkümneks olime omadega ühel pool. 

Kõik toimetavad

Plats peaaegu puhas

Tšehhi tüdrukud läksid naiste hoki finaali vaatama, sest nende kodumeeskond oli nõnda kaugele jõudnud ja mina suundusin avalikku WC-sse juba tavaliseks saanud protseduure läbi viima. Kella üheni passisin internetipunktis ja siis oli laagris kogunemine, et rääkida eelnevatest päevadest ja igaüks sai öelda, mis oli tema kõrg- ja madalhetk. Koju veel minna ei saanud, sest kolmest algas meeste hoki finaal ja suurem osa meist soovis seda ka vaadata. Me neljakesi tulime autoga, ülejäänud viis rongiga ja meie autost tahtis mängu näha ainult Nico. Aga olime vabalt valmis teda ootama, sest kui tead, et saad kohe koju, siis ei olegi nagu enam minekuga väga kiiret.

Tšehhi jäi siiki teiseks

Suusahüppetornid pilvedes

Otsustasime Tšehhi tüdrukutega seni aega parajaks teha ja olümpiamuuseumisse minna. Enne haarasime autost söögi ja läksime seda kodutute kombel internetipunkti manustama. Mul peale kiirnuudlite enam midagi ei olnud, aga alt kohvikust sai kuuma vett ja läksid alla needki. Seejärel läksime seda muuseumit otsima, kõndisime mäest üles ja alla, sattusime mitu korda valesse kohta, aga lõpuks jõudsime pärale. Millegi pärast arvasid tšehhid, et see muuseum on tasuta, aga küsiti hoopis 10€, mida me keegi kindlasti maksta ei soovinud, sest tegelikult meist keegi polnud eriline muuseumisõber. Kõrval oli aga Norra suurim vabaõhumuusem ja täiesti tasuta. Kuna ekslemisele oli juba palju väärtuslikku aega ära kulunud, siis väga palju näha ei jõudnud, aga piisas sellestki, et kogu Lillehammeri tripile positiivne punkt panna. 

Toitume

Otsime

Tänav

Kellegi maja

Kunstiinimeste maja

Puukirik

Hullavad

Jälle see kirik

Tareke

Jäljed

Udu

Tarekesed

Vähe suurem tare

Jälle see kirik

Need aiad

Muuseumist ära kõndides nägin lõpuks ka eestlasi, kes olid siin meie sportlasi abistamas. Ma olin oma lipukese koti küljes juba ära unustanud ja mõtlesin, et ei tee väljagi, aga oli juba hilja, nad olid mind märganud. Vahetasime mõned laused ja ma kogesin seda tunnet, kui ei oska enam eesti keeles rääkida. Ma siiralt mõtlesin siiani, et sellist asja ei saa olla, aga võta näpust, vägisi hakkasin peas sõnu inglise keeles ritta seadma. Jube huvitav, 45 päeva Eestist eemal ja juba ma puterdangi oma emakeeles. 

Auto juures pidime veidi veel Nicot ootama ja saimegi kodu poole sõitma hakata. Tee peale jäi Army Outlet ja kuna teised soovisid sealt endale üht-teist soetada, läksin ka kaasa. Ostsin sealt endale 12.50€ eest kenad sõjaväerohelised veekindlad säärised, seega tasus minna. Homme katsun kogu selle olümpiamängude teema kuidagi kokku võtta, täna olen lihtsalt liiga väsinud, et veel midagi kirjutada.