Teine praktikapäev

36. päev -3 °C, Elverum

Täna ei olnud sugugi nii kaunis ilm kui eile ja see tegi meie ülesande sooritamise seal koolis päris keeruliseks. Kuigi külmakraade väga palju ei olnud, oli tugeva tuule tõttu siiski üsna jäine olemine. Norralastel on rahvuslik eripära, nad ei taha kanda mütsi, salli, kindaid ega üldse sooje riideid. Lugesin selle kohta juba Norrat tutvustavast raamatust, enne kui siia tulin. Ja see tõesti on nii. Mõni üksik oli end vastavalt ilmaoludele riidesse pannud. Täna küsisin ühe tüdruku käest, et miks ta mütsi ei kanna, ta ei olevat leidnud ühtegi, siis uurisin kapuutsi kohta, aga sellega ta nägevat liiga kole välja. Täiskasvanud käivad ka hõlmad lahti, pea ja kõri paljas, olgugi õues kasvõi miinus 20 kraadi. 

Tänane eesmärk oli lapsed õpetada laagriplatsi planeerima. Seletasime neile, millega on oluline arvestada. Noh, et lõket ei tohi liiga puude lähedale teha ja telki ei tasu nõgusale pinnale püstitada jne. Enne kui praktiliste ülesannetega edasi läksime, korraldasime ühe mängu, et need näruselt riietatud lapsed soja saaks. Jaotasime nad kuude gruppi, laotasime kogu varustuse jalgpalliväljakule laiali ja lasime neil kordamööda joosta ning ükshaaval esemed õigesse asukohta toimetada. Telgijupid ühte punkti, lavvujupid teise punkti ning varjualuse tükid kolmandasse punkti. Kui tõid vale jupi, pidid selle algusesse tagasi viima. Täitsa hästi said hakkama, kuigi mõni joosta ei viitsinud, aga hea, et jalutaski. 

Alustame mänguga 

Seejärel lõime seltskonna kolmeks ja iga grupp sai erineva asja, mida püstitada. Algselt oli plaanis, et õpetame nad telgi, lavvu ja lumeonniga toime tulema, kuna aga lund praktiliselt ei ole enam, siis jooksu pealt mõtlesime välja uue plaani ning kolmas grupp õppis varjualust ehitama. See muidugi ei olnud nii lahe, sest meil polnud selleks tegelikult vajalikke asju, seega said nad rohkem teoreetilist õpet. Minu ja Michaeli ülesandeks jäi nad telki püstitama õpetada. Mul ei olnud väga aega lavvu gruppi jälgida, kuid telgi üles panemine sellise tuulega oli küll paras naljanumber. Kõik korraga hoidsime seda kinni, aga ikka tahtis tuule alla võtta ja minema lennata. Meil oli selleks aega ainult 15 minutit, sest igale tegevusele oli kindel aeg määrataud. Vaatamata keerulistele oludele, see siiski üks hetk õnnestus, kuigi jah, vaiu ei saanud maase lüüa, sest maa oli jääs. 

Lavvu grupp

Minu lapsed

Laperdab tuules 

Kui kõik olid oma tegevusega ühele poole saanud, kogunesime kokku ja liikusime kõik punktid koos läbi, kus siis lapsed said oma kaaslastele seletada, mis nad just õppisid ja millele tuleks kõige rohkem rõhku panna. Seejärel lagunesime jälle gruppideks ja tegime pisikesed ringkogunemised, kus me neid veel mõningate küsimustega pommitasime, näiteks, mis juhtub siis kui sa telgi märjalt kotti jätad või kas gaasipõletiga tohib telgis süüa valmistada jne. Poolteist tundi möödus kiirelt ning tunni lõpuks olid mõningad ikka väga ära külmunud. Loodan, et nad õppisid sellest kogemusest ja järgmine kord panevad rohkem riideid selga. Eriti ma loodan, et nad sellel mõtlevad kui me õue ööbima läheme. Igaks juhuks võtan mõne liisapaari kindaid, mütse ja salle kaasa, sest olen kindel, et kui ikka väga külm hakkab, siis on kõigil suva kui kaunid nad välja näevad. 

Koju tulles tulin postkontorist läbi ning sain kätte oma paki. Aitäh, Mari-Ann, kogu selle kraami eest. Mul on nüüd Eesti lipuke, mida Lillehammeris lehvitada. Hea uudis on see, et ma ei peagi sinna rongiga minema, vaid saan Tšehhi tüdrukute autoga, seega saan rohkem asju kaasa võtta, näiteks ühe magamiskoti asemel kaks, mis peaks mulle veidi soojemad ööd garanteerima. Ühtlasi hoian kokku ka vähemalt 20€. Ma ei saagi aru, miks siin ühistransport nii kallis on, sest sellised hinnad küll seda kasutama ei kutsu, eriti, et Norras pidi ühe inimese kohta liiga palju autosid olema ja valitsus ning keskkonnaamet sellega sugugi rahul ei ole.