Nägin loomi

39. päev -2 °C, Elverum

Täna ei olnud tegelikult plaani kõndima minna, aga ärkasin kuidagi vara ja ilm oli ilus, seega ma selle jalutuskäigu ette võtsin. Kõndisin taas 12 kilomeetrit, mis minu puhul tegelikult ei ole üldsegi palju. Mõtlesin, et proovin suunda, mida ma veel valinud ei olnud ning hakkasin paralleelselt raudteega minema. Lisaks sildade ja mahajäetud ehitistega on mul mingi kummaline side ka raudteedega. Mitte, et ma täna mõnda väga palju oleks näinud, sest millegipärast on need aedadega piiratud. Mõnes kohas pääsesin siiski ligi ja sellest täitsa piisas. 

Elverumi raudteejaam

Raudtee

Ega ma ei teadnud, kuhu ma lähen, lihtsalt astusin. Kõndisin mööda kergliiklusteed, kõrval jooksmas raudtee koos maanteega. See osa ei olnud just kõige huvitavam, kuigi ka selles olid omad hetked. Jalavaev tasus enda ära ja üks hetk keeras tee metsa. Päike oli just mõnusal kõrgusel, nii et metsa alla tekkis selline mõnus atmosfäär. Otsisin endale koha ühes päikeselaigus ja istutasin end maha. Sõin ühe võileiva ja rüüpasin kohvi peale ning eemal ajasid kaks kitse omi asju. Selline teistmoodi tunne tekib kohe kui metsloomad sind nähes minema ei jookse. Päris pikalt sain neid jälgida, kuni nad lõpuks oma teed läksid.

Varjud

Varjud

Laager

Söön

Kõrvalt läksid suusarajad ja otsustasin veidi mööda neid kulgeda. Kaugele ei kõndinud, sest midagi huvitavat teele ei sattunud ning ma teadsin, et pean mööda neid ka tagasi tulema. Seda te juba teate, kuidas mulle ühte ja sama teed kaks korda läbida ei meeldi. Tagasi maanteele jõudes läksin natuke aega tuldud teed tagasi ja keerasin üle raudtee vasakule. See tee viis mind karjamaani, kust leidsin taas suusarajad. Mõtlesin tükk aega, kas ma hakkan mööda neid astuma, sest päike juba loojus ja väga suur tõenäosus oli, et pean mööda neid ka tagasi tulema, kuna aia tõttu üle raudtee igalt poolt ei saa. Mõtlesin, et uurin esialgu veidi ja siis otsustan. Üle künka jõudes, nägin, et rajad läksid päris kaugele ja võtsin riski. Nägin jälle kitsi ja seekord oli neid kolm. Eemalt paistis farm ja lootsin, et sealt kaudu ehk jõuan tagasi Elverumi või vähemalt jõeni. 

Jänes

Noor männimets, mis kitsedele meeldib

Suusarajad

Teel karjamaale

vaade tagasi

Kuu

Loojub

Farmini jõudes lõppesid otsa ka suusarajad ning veidi oli tunne nagu oleks kellegi hoovi sattunud. Natuke tuli hirm, et äkki ma ei võigi seal olla. Võtsin igaks juhuks kõrvaklapid peast, juhul kui keegi mind hõikama peaks. Korra isegi mõtlesin, et lähen tuldud teed tagasi, aga siis mõtlesin, et mis siin ikka juhtuda saab, kui keegi ette satub, siis ütlen, et olen eksinud ja küsin teed. Möödusin lehmadest ja ninna tungis vana hea sõnnikuhais, kase otsas nägin rähni. Mu vaist ei vedanud mind seegi kord alt, farmist väljuv tee muutus tänavaks ning umbes veerand tunni pärast olingi juba tagasi oma kodukandis. Enne kui koju tulin, käisin veel poes, et homseks veidi asju muretseda. Otsisin piimapulbrit, aga seda siin vist ei müüdagi, piim aga külmub selliste temperatuuride juures õues suhteliselt kiiresti ära. 

Romantika heinapallidega

Farmerite elamu

See sama maja

Homme lähen Lillehammerisse ja ees on ootamas 5 ööd õues magamist. Loodan, et kahest magamiskotist on rohkem abi kui ühest. Ma ei ole päris kindel, kas ma seal kuskil internetti saan, aga võtan oma arvuti igaks juhuks kaasa, sest mine sa tea, ehk joppab. Tahaks ikka iga päev kirjutada, sest hiljem ei ole enam meeles ja paberile ei viitsi. Kui minust midagi vahepeal kuulda ei ole, siis mul kas pole aega või pole internetti.