Teine olümpiapäev

41. päev 2 °C, Lillehammer

Öö möödus üllatavalt meeldivalt, magasin hästi ja ärkasin alles kümnest. Nico ütles, et oli öösel jubedalt nahistanud ja hääli teinud, aga ma olin rahulikult edasi maganud. Soe oli. Kui magama minnes oli väljas -9 kraadi, siis hommikul oli temperatuur plussis. Õhtul täitsin kaks pudelit kuuma veega, toppisin kummalegi oma päev otsa jalas olnud niiske soki ümber ja võtsin need endaga magamiskotti kaasa. Sokid said kuivaks ja mina sooja. Seekord jätsin selga ka kampsuni ja jalga panin kaks paari sooja pesu pükse. Johan andis mulle ka igaks juhuks enda ühed soojad püksid, et kui väga külm hakkab, saan jalga tõmmata, aga neid ma õnneks ei vajanudki. Alguses tulid külmavärinad, sest päeva jooksul oli keha läbi külmunud ja soe hakkas tagasi sisse tulema. Õhtul käisin naiste jäähoki skills challenget vaatamas, et enne magama minekut veidigi sooja saada. Nägin ka autasustamist ja sain Jaapani hümni ajal püsti seista. 

Medalite jagamine

Igatahes kaks kuumaveepudelit ja magamiskotid hoidsid sooja kuni hommikuni ning kui temperatuur õues tõusis, hakkas lausa palav. Ärkasin selle peale, et vett pritsis näkku, sest jää lavvu siseküljel oli üles sulanud ja iga kord kui tuul puhus, tuli sahmakas vett kaela. Öösel sai mul paar korda õhk otsa, olin kuidagi läbi une näoga magamiskoti sisse sukeldunud ja polnud enam midagi, mida hingata. See ajas mind kergelt paanikasse, sest ärkasin alles viimasel minutil ja ei leidnud kohe õhuava üles. Täna enam nööre nii kinni ei tõmba. 

Hommikul tõmbasin kiirelt ühe võileiva ja kohvi sisse ning läksin end olümpiakülla kasima. Lõke põleb meil kogu aeg ja meid varustatakse pidevalt küttepuudega. Avalikus WC-s pesin hambaid ja üritasin end niiskete salvrättidega pesta nagu tõeline kodutu. Hämmastav on see, on pärast tundsin end tõesti puhtana, täitsa nagu oleks duši all käinud. Käisin kiirelt poes ja ostsin piima ning läksin tagasi laagrisse endale lõpuks piimaga kohvi valmistama. Eest leidsin ainult Nico ja nii me seal kahekesi olime, vahepeal võõrustasime külalisi, kes läbi astusid. Nicoga saan hästi läbi ja ta on üks vähestest, kes mu rääkima saab. Üks naine LAV-st soovis minuga pilti teha ja üks ajakirjanik Jaapanist soovis samuti meid pildistada. Tundsime end nagu veidrikud laadal, keda kõik pildistada tahavad. Kuivatasime lõkke ääres oma magamiskotte ja seejärel suundusin mina jalutuskäigule. Käisin järve ääres ja ühel sillal, kõndisin mööda väikseid tänavaid ja nägin palju tänavakunsti. Tagasi tulles tegin midagi nilbet ja ostsin McDonald'sist kaks juustuburgerit. 

Johan küpsetab

Nico ja magamiskotid

Kuivatan matti

Sild aastast 1868

Eksinud suusataja

Lillehammeri raudteejaam

Vaated

Vaated

Tüüpiline Norra tänav

Sild üle Mjøsa

Majad Mjøsa kaldal

Sillal

Ilm oli täna suht hall

Mjøsa

Majad mäe nõlval

Sild

Kunst

Kunst

Kunst

YOG

WC-järjekorras

Miks nii mossis?

Veel tänavakunsti

Silla all

Vaated

Vaated

Laagrist leidsin seekord ukrainlase koos kohaliku tüübiga Lillehammerist. Lahe kuju oli, ütles, et talle väga meeldib meie juures, sest meil on vaikne. Nägi mu koti küljes Eesti lippu ja rääkis, et on suur Eesti ralli fänn. Tundus üle pika aja väga huvitav inimene, ütles et on poolenisti saami ja kui saaks, elaks metsas üksikus talus, kasvataks loomi ja tegeleks põllumajandusega. Kutsus õhtul baari, et pidavat head muusikat tulema, mitte seda sitta, mida siin igal pool mujal kuuleb. Hea oli, sest tundsin, et sain ka üle pika aja öelda rohkem kui paar lauset, sest oma grupiga mul ei ole millestki rääkida. 

Eile lõkke ääres jälle tundsin, et mul ei ole neilt midagi õppida. Kõike, mida nad räägivad, ma olen juba kuulnud, näiteks arvasid nad, et ainult nende maal on nii, et riigi erinevates piirkondades on keel erinev ja olid väga üllatunud, kuuldes et see igal pool nii on. Üks tüüp teeb vähemalt päris head nalja ja see päästab veits olukorra. Ma ei taha kõlada üleolevalt ja ma ei pea ennast absoluutselt kõigeteadjaks, aga nende silmaring on lihtsalt väike ja nad imestavad pidevalt asjade üle, mis minu jaoks on elementaarsed. Lisaks on osadel kombeks vahetpidamata lobiseda ja nagu ikka, suu teeb kõige rohkem lahti see, kellel kõige vähem öelda on. 

Aga muidu on meeleolu hea, parem kui eile ja täitsa naudin siin olemist. Leidsin ka parem koha, kus internetis käia. Saan saapad jalast ära võtta ja tagumiku all on lambanahk. Soe on, aga sellega täna probleemi ei olegi. Varsti suundun tagasi laagrisse, et endale poest soetatud kartulipannkoogid koos juustu ja kanaga grillile lükata. Vaim on ka juba valmis mõttetu loba kuulamiseks. 

Eile unustasin kirjutada, aga hommikul ära tulles oli postkastis taas kiri ja lõpuks saan tervitada Evelyni ja Marekit. Aitäh, pildid on väga ilusad ja koju jõudes kleebin kohe seinale.