Üllatus

23. päev 3 °C, Elverum

Tänane päev algas kohe eriti hästi, sest päris postkastis oli päris pastakaga kirjutatud päris kiri. Ei ole veel kõik härrasmehed maamuna pealt kadunud. Aitäh, Kristjan, et viitsisid. Õues on kevadehõngu, kuigi kevad veel kaugel. Linnud laulavad ja lumi sulab. Enam ei ole nii ilus kui selle karge külmaga, sest teed on liivatatud ja kõik tänavad näevad suhteliselt armetud välja. Aga see on ajutine ja küll see ilu ka tagasi tuleb.

Nagu mulle kombeks on saanud, siis taas molutasin väärtuslikuma osa päevast toas maha. Sellegipoolest korjasin end üks hetk kokku ja võtsin selle jalutuskäigu ette. Kõndisin ainult 8 km ja ei näinud suurt midagi. Tahtsin järvedeni jõuda ja sinna pidi kõndima mööda maanteed, nii et vasakule jäi jõgi ja paremale järved. Autojuhid on siin äärmiselt viisakad, juba kaugelt võtavad hoo maha ja sõidavad sust suure kaarega mööda. Ma olen muidugi väga eeskujulik jalakäija ka ja helkur on ees ja taga, kohe kaugele näha, et Eestist. Siin ei ole helkur kohustuslik. Ei pääsenud järvedeni, vähemalt mitte seda kaudu, sest taas olid need kaunid kõrged kaldad täis eramuid. Astusin ikka edasi, et ehk kuskilt keerab tee ära, aga ei midagi. Keerasingi otsa ringi ja tulin koju tagasi. 

Täna lähen välja. Pean vist küll üksi kodus alustama, aga hiljem vast on keegi veel valmis oma laupäeva muudmoodi veetma kui kodus arvuti või teleka ees. Homne plaan on lõpuks oma praktikaaruanne valmis kirjutada, ikka viimasel päeval nagu mul kombeks. Tegelikult, ma ei ole kunagi aru saanud, et mis selles halba on kui ma oma asjad viimasel minutil teen, sest kõik on alati tehtud saanud ja siiski tähtajaks. Ja nüüd ma pean vabandama oma fännide ees, sest see oligi kõik, mis mul täna öelda oli. 

Sama koht, kus kunagi selle uduse selfie tegin 

Üksik pingike kõrgel Glomma kaldal

Õhtune Elverum