Esimene ööbimisega suusamatk

19. ja 20. päev 0-5 °C, Flishøgda

Olen elusalt tagasi, joon piimakohvi (ainus, millest puudust tundsin, sest mul ei olnud piima) ja üritan neid kahte päeva sõnadesse panna. Tegelikult ei ole mul kogu selle kogemuse kirjeldamiseks isegi sõnu ja raske on seda emotsiooni siin edasi anda, aga ma proovin siiski. Kuigi valdav emotsioon on positiivne, siis veidi tuleb vingu ja hala ka, aga see on minu blogi, seega vingun palju tahan. Lisaks on mul vaja oma väljas viibimistest matkapäevikut pidada ning sinna tuleb kirja panna nii matka kõrg- kui ka madalhetked. See on üks osa lõpphinde saamisest ning hea on siia hiljem vaatama tulla kui lõpuks oma portfooliot täitma hakkan.

Kogunemine oli kokku lepitud poole üheksaks kooli juurde. Õnneks pikka jokutamist ei olnud, võtsime suusad, labidad, iga grupi peale ühe kelgu ja lavvu, laadisime need bussidesse ning juba sõitsimegi minema. 30 km hiljem laadisime kogu kola maha, täitsime kelgu asjadega, mida seljas ei tahtnud kanda, vahatasime suusad ning tegime ringkogunemise, et veel viimast korda kõik läbi arutada. Siit tuleb esimene ving. Kuna ma teadsin, et kohe läheb seljakottidega metsikuks suuskadel vehkimiseks, siis riietasin end võimalikult õhukeselt, et mitte kohe higistama hakata. Aga ei, me seisime ühe koha peal ja nämmutasime veel kord läbi selle, mida me juba 100 korda olime kuulnud. Kuigi jah, nüüd kaks päeva hiljem ma saan isegi aru, miks seda tehakse, sest mõnele võid tuhat korda ka seletada, aga kasu ei midagi. Siiski on mul tunne, et keskendusime ebaolulisele, sest nagu hiljem selgus, on olulisemaid asju, mida võiks muudkui korrata ja korrata.

Laadime peale

Pakime

Peaaegu valmis minema

Viimane ringkogunemine

Määrasime kogu seltskonna peale kaks grupijuhti, kes pidid hoolitsema selle eest, et seltskond laiali ei laguneks ning otsustama, millal pause teeme ja saimegi lõpuks oma teekonnaga algust teha. Ilm oli ilus, päike paistis ja suusk libises eriti hästi. Kott tundus kerge ja mõttes juba libisesin mööda metsi ja nõlvu ning siit tuleb teine ving. Millegipärast ei ole mõned meist endiselt suusatamist ära õppinud. Ma ei räägi siin mingist profitasemest, vaid elementaarsest suuskade peal seismisest. Kuigi pooled meie seltskonnast nägid Norras suuski esimest korda, siis õppimisvõimetud on ainult ukrainlased ja kõik kolm. Meetrikõrguse mäe otsa minekuks pidi üks neist suusad jalast ära võtma, sest pole siiani selgeks saanud, kuidas seda suuskadega teha. Kümnekraadise langusega nõlval satuti lausa paanikasse ja aeti suusad risti, et jumala eest alla ei libiseks. Ja ma tõesti ei liialda. Ma ei eeldagi, et kõik peaks kohe kõike oskama, aga nad ei näita välja ka mitte mingisugust huvi õppida. Nad ei jälgi, mida või kuidas teised teevad, et siis sellest järeldused teha ja ise ka nõnda proovida.  

See aga tähendas seda, et ei mingit vahvat nõlvadel libisemist. Kuna grupp pidi ühtne püsima ja keegi eest ära suusatada ei tohtinud, siis liikusime kõik teosammul edasi, et ukrainlastega sama tempot hoida. Oli kordi, kus tammusime ühe koha peal, sest seista ka ei lubatud, muidu hakkavat külm. Vahepeal ma suusatasin eest ära, et saaks eemalt pilti teha, aga siis suusatas Lise mulle järgi ja ütles, et ma ei teeks seda, sest grupp peab koos püsima. Siis ma küll mõtlesin, et kogu selle tühja loba ajal seal parklas oleks keegi võinud hoopis need ukrainlased suusatama õpetada. Oli näha, et selline asi pahandas peale minu ka teisi, sest tõesti, maastik oli lihtne, rajad ees, anna ainult minna. Jumala eest, kui ei oska, küsi nõu siis vähemalt, et lõpuks asi käppa saaks, aga ei. Lisaks on nad ka veidi ebaviisakad, suhtlevad ainult omavahel ja omas keeles ning korraldusetele ei allu või nad ei saa nendest aru. 

Aga igas halvas on alati head. Tänu mega aeglasele tempole oli aega ümbrust jälgida ja see oli vaatamist väärt. Kuna see piirkond on ümbritsevast kõrgemal, siis ilm muutus minutitega. Päike, pilved, null nähtavust, päike, roheline, valge jne. Mina, lameda maa laps, nägin sellist asja esimest korda ja olin loomulikult vaimustuses. Ka maastik muutus kogu aeg, vahepeal tihe kuusemets, siis kidurate mändidega rabamaastik, siis lagedad väljad. Isegi kuused on siin teistsugused, Eestis on sellised laia võraga massivsed kuused, siin kitsad ja sihvakad, kuigi liik peaks sama olema, sest Eestis kasvava hariliku kuuse teine nimetus on minu teada ka norra kuusk. Ma tõesti nautisin igat sentimeetrit sellest teekonnast ning tänu aeglasele tempole oli aega ka pildistada.

Ilus

Robin kõige ees

Ilus

Minu komplekt

Paus 5 minutit

Oli vaja puu taga käia

Need teistsugused kuused

Paus läbi

Suusatasin ette, et pilti teha

Lõunapausi pidasime põlvini lumes ja kestis see ainult 30 minutit. Minu jaoks oli see veidi lühike aeg, mulle ei meeldi toitu sisse ahmida, tahaks korraks aja maha võtta, kohvi rüübata ja ümbrust nautida. Oleks võinud ukrainlased suusatama õpetada ja olekski saanud tund aega lõunatada. Umbes kolmest jõudsime laagripaika, seega jäi valget aega ainult poolteist tundi. Teekond oli kokku umbes 8 km, vähemalt minul, aga ma suusatasin vahepeal edasi-tagasi ka. Täitsa suvaline koht kuuskede vahel oli, muidugi väga ilus, sest kogu aeg ongi ilus. Viskasime kotid maha ja hakkasime endale öömaja ehitama. Alguses oli plaan ehitada kaks lumeonni, ühte kaks ja teise kolm inimest. Alustasime ühest, ladusime kõik oma seljakotid hunnikusse, et hiljem vähem kaevata oleks ning hakkasime lund peale kühveldama. Kuna grupi peale oli ainult 3 labidat, siis meie Nataliega hakkasime samal ajal õhtuse ühislõkke jaoks puid koguma. Alguses mõtlesin, et pääsesin lihtsalt, aga tegelikult on väga raske üle põlve ulatuvas lumes puid otsida. Raske oli liikuda ning et kuiva puitu leida, pidin päris pikki vahemaid liikuma, sest mets oli väga hõre.

Lõuna

Seltsiline

Lõuna läbi

Ikka edasi

Ilm on muutunud

See valgus

Lage väli

Peaaegu kohal

Onni ehitamine võttis oodatust kauem aega, kiskus juba pimedaks ja lund hakkas sadama. Ma olin üks vähestest, kes taipas pealambi enne kotist välja võtta kui see lume alla maeti, samas olin ma piisavalt loll, et kogu oma söök ja vesi sinna unustada. Vahepeal käidi ütlemas, et kui üks elamu valmis, siis teisega kindlasti enne algust ei teeks kui õhtusöök söödud. Ühel hetkel võttis grupp vastu otsuse, et teise ehitamine käib meile üle jõu ning osad meist peavad magama lavvus. Otsiti vabatahtlikke ning kuna mina ja Natalie saime onni ehitamisel kõige vähem abiks olla, siis meie sinna lavvuse ka läksime. Mina olin rahul, sest mõte kahe inimesega koos sinna imepisikese uksekesega onni ronida tekitaski mus veits klaustrofoobilisi mõtteid. 

Ehitavad

Vapper Robin

Õhtusöögiks olid läätsed köögiviljadega. Mul olid veel kaasas eelmisest õhtust üle jäänud ahjukartulid ja kalapulgad, lisasime neid ka hiljem taldrikule, veganid võtsid ainult kartuleid. Nälg oli meeletu, seega toit maitses hästi. Ilm oli vahepeal päris koledaks kiskunud, sadas märga lund, vahepeal tuiskas ja tuul järjest tõusis. Hetkega mattusid kõik asjad, kaasa arvatud ise, lume alla ja varju kuskile minna ei olnud. Meil aga oli vaja püstitada veel lavvu. See oli omaette seiklus. Kolm korda kukkus kogu kupatus ümber. Neljanda korraga ja viie inimese abiga saime selle lõpuks kuidagi püsti. Kuna tuul oli nii tugev, siis sinna tippu seda katust ei olnud võimalik panna, see lendas lihtsalt minema. Õnneks oli mingi võrk, mis vähemalt lume kinni püüdis, nii et sisse otseselt ei sadanud. Tuule tõttu seinad hullult laperdasid ja sees oli tohutu müra, korraks tekkis mõte küll, et äkki ikka seal onnis oleks parem olnud. 

Monika ja Michael

Kena ilm

Minutitega

Ega peale sööki pikka pidu polnudki, lohistasime kõik asjad lavvusse ja üritasime end nii mugavalt sisse seada kui antud tingimustes võimalik. Mul oli kaasas paksemast kilest vihmakeep, mille oma magamismati alla panin. Sellega sain paarkümmend sentimeetrit lumevaba pinda juurde, nii et tasus kaasa tassida. Täna muidugi mõtlen, et ma oleks võinud selle selga tõmmata kui lund sadama hakkas, aga ju pea ei võtnud tol hetkel piisavalt aru saamaks, et vihmakeepi ka lumekeebina kasutada saab. Õhtu lõpuks oli mu jope läbimärg ja kaks korda raskem. Õnneks oli märg ainult pealmine kiht ja sees oli ikka soe ja kuiv. Siinkohal tervitaksin Lili, kellelt päranduseks saadud soe kampsun ja villased säärised mu päeva päästsid. Säärised küll kogusid kogu lume enda külge, aga vähemalt ei kogunenud see suusasaabastesse. Asjade kuivatamisele loota ei saanud, sest sellistes tingimustes ei põlenud isegi lõke kuigi suure leegiga. Jäi üle ainult loota, et hommikul enam lund ei saja ja ma saan jope asemel oma 5-eurose matkaparka selga ajada. 

Lagi

Voodi

Magama minnes valasin termosest kuuma vee plastpudelisse ja lükkasin selle magamiskotti. Selga jätsin merinovillase sooja pesu, jalga tõmbasin merinovillast põlvikud ja villased sokid ning pähe panin mütsi. Ronisin magamiskotti, tõmbasin kõik nöörid nii kokku kui sai, et kuskilt külm sisse ei pääseks ja võib öelda, et alguses oli lausa palav. Kõrva panin kõrvatropid, et veidigi seda müra summutada. Kuna keskel magada ei saanud, sest katust polnud, siis tuli magada seina ääres, mis tähendas seda, et terve öö need seinad laperdasid vastu mind. Sisse oli tekkinud kondents, seega pritsis ka vett iga kord. Vaatamata sellele sain isegi veidi magada, kuid mingi hetk ärkasin ikka selle peale, et külm oli. Arvan, et see tuli sellest niiskusest. Jalad olid õnneks väga soojad, seega oli ka see külm talutav, lihtsalt magama enam ei jäänud. Lebasin seal kägaras kuni tuli Michael. Oi, ma olin rõõmus, sest see tähendas seda, et kätte oli jõudnud hommik. 

Lund enam ei sadanud, tuul ei puhunud ja väljas oli sula. Ka lumi sealt võrgu pealt oli hakkanud lavvuse sulama. Riietusin kiirelt, pakkisin asjad ja läksin õue kuuma vett ootama, et kohvi teha. Keha sai kiirelt soojaks, aga jalada hakkasid suhteliselt kohe külmetama, sest suusasaapad olid siiski veidi märjaks saanud ja polnud teeküünlaid ka, et neid ära kuivatada. Aga sellised pisiasjad mind rivist välja ei vii. Hommik oli ilus, nähtavust peaaegu ei olnud, aga see lisas sellist müstilisust ja salapära. Enamusel paistis hea tuju olevat, ainult ukrainlased tundusid kuidagi mossis, eriti meesterahvas. Kõigil oli magades veidi märg olnud, lumeonnis oli samuti kondents tekkinud ning kuuselaustele tilkus okstelt vett peale, seega me Nataliega ei olnud ainsad, kes niisket keskkonda pidid taluma. Hommikul tuli tegutseda kiirelt, sest kell 9 oli kogunemine ning meil oli vaja veel lavvu kokku panna, mis oli õnneks kordi lihtsam kui selle püstitamine. Jube hea grupp sattus mulle, kõik sujus kogu aeg probleemideta, kõik aitasid kõiki ja keegi ei vingunud ega mossitanud. Loodan, et selle sama grupiga matkame ka kõik ülejäänud matkad, sest mõne ukrainlasega küll ühte gruppi ei tahaks sattuda. 

Hommik ja paremal meie lavvu

Poisid keedavad vett

Minu suurepärane grupp

Kohv ja hommikusöök

Suusad

Veel viimased toimetused

Kuigi kõigil olid võrdsed tingimused, siis üks grupp suutis ikka pool tundi hiljaks jääda. Hiljem saime siis kõik loengut kuulata, kuidas on oluline, et kõik ajast kinni peaksid, sest karmides tingimustes kedagi oodata tähendab automaatselt külmetamist. Mitte, et me selle loengu ajal ei oleks külmetanud. Et matk liiga ruttu läbi ei saaks, oli hommikusse planeeritud kompassi ja kaardilugemise tund. Jälle tund aega seismist ja külmetamist, aga see oli huvitav. Mulle oli ennegi näidatud kompassi ja seda, kuidas sellega kaardil orienteeruda, aga ma polnud siiani viitsinud süveneda, sest õpetaja polnud just suurem asi. Nüüd on igatahes selge ja et õpitu ikka kinnituks, saime kohe oma teadmisi praktiseerima hakata ning igale grupile anti punkt, kuhu nad kaardi ja kompassi abil jõudma pidid.

Eldura

See oli lahe ülesanne, sest nähtavus oli null, mis tegi kompassiga orienteerumise eriti huvitavaks. Asjad jätsime laagrisse ja asusime viiekesi suuskadel teele. Esimene sihtpunkt oli tipp kõrgusega 718 meetrit üle merepinna, sealt liikusime alla, kus kohtusime õppejõududega, kes meile väikese minitesti korraldasid ja ükshaavala pidime kaardil näitama, kus me asume ning põhjendama enda arvamust. Seejärel liikusime Skallbergetisse, mis on piirkonna kõrgeim punkt kõrgusega 746 meetrit ja kust oleks pidanud avanema vapustavad vaated, aga jah, mitte sellel päeval. Mis siis, ilus oli ikka. Seal tipus oli ka väike vihik, kuhu sai endast märgi jätta. Ja suusatasimegi laagripaika tagasi, et lõunat süüa ja koduteele asuda. 

Teel tühjusesse

Saabas hõõrub

Suurepärane nähtavus

Monika

Allamäge

Otsime õiget suunda

Tipus

Sinna postkasti jätsin endast jälje

Veel viimane vaade meie lumeonnile

Noh, päris kohe ei saanud ka ikka koduteed ette võtta, sest Gaute arvas, et on vaja rääkida meile, kuidas seljakott peaks seljas olema. Ma pean endale kogu aeg meelde tuletama, et see, mis on minu jaoks elementaarne, ei pruugi seda olla teiste jaoks. Tundus, et nii mõnelegi oli seda loengut vaja, sest kott oli valesti seljas, mis tegi ka selle kandmise ebamugavaks. Matkakotil on igasugu rihmad, millega sa saad raskuse kogu kehale ära jaotada, nii et see ei oleks ainult su õlgadel, aga jah mõned meist ei kasutanud neid. Lõpuks siiski asusime teele ja ma ei tea, kas ukrainlased olid ööga skilli kogunud või oli asi selles, et rajad olid täis tuisanud ja libisemine ei olnud nii hea kui eelmisel päeval, aga tempo oli tunduvalt kiirem. Ükshetk panin muusika kõrvu mängima ja lihtsalt nautisin taas seda teekonda.

Hästi korraks nägime päikest

Kidurad puud

Veel kiduramad

Üksik kuuseke

Kogu see asi oli lihtsalt nii lahe ja see on ikka nii minu teema kui üldse olla saab. Vaatamata sellele, et öösel veidi külm oli ja kõik asjad märjad olid, ma teeks seda iga kell uuesti. Ka seltskond oli lahe ja kõigiga, noh võib-olla mitte ukrainlastega, olen ma valmis minema igal ajal ja igale poole.