SEMESTER NORRAS: Lonely walker

14. päev -22 °C, Elverum

Ning taas on nädal möödunud. Täna jalutasin 16 km. Mingit teekonda ma endale ette ei seadnud, lihtsalt kõndisin üle silla ja hakkasin mööda jõeäärt vasakule liikuma. Mulle on alati meeldinud niimoodi minna, et ma ei tea, kuhu ma lähen või kuhu ma üldse välja jõuan. Üksi jalutades ei ole vaja karta ka äraeksimist, sest silmad on koguaeg lahti ja paned tähele erinevaid detaile, mille järgi on hea hiljem tagasi orienteeruda.

Jõeäärt muidugi kauaks ei jätkunud, sest nagu ka Eestis, on siingi kõige magusamad kohad juba kellegi omanduses. Aga kõndisin muudkui edasi. Vahepeal, kui mõni tänav jälle jõe poole keeras, keerasin mina koos sellega. Jõeni siiski rohkem ei jõudnudki, mingi hetk sai tee lihtsalt otsa ja siis keerasin otsa ringi ja proovisin järgmisest tänavast uuesti. Niimoodi liikudes jõudsin lõpuks päris kaugele. Majad jäid järjest harvemaks ja maastik muutus lagedamaks. Pärast lagendikku tuli mets.

Nägin hästi palju loomajälgi, igasugu kitsi, jäneseid ja kärplasi liigub siin ringi. Kunagi, kui ilmad soojemaks lähevad, siis lähen metsa ja lihtsalt vahin vaikselt ühe koha peal, ehk õnnestub lisaks jälgedele ka loomi näha. Siin on hästi palju harakaid ja nad on eriti prisked, mis pole ka ime, sest pea iga maja hoovis on lindudele toitu pandud. Hästi lahe oli see, et majade vahel, kui keegi vastu tuli, siis kõik noogutasid nagu vanale sõbrale, isegi autojuhid. Mind ajab see nii naerma alati ja siis need võõrad hakkavad ka naerma.

Imetlesin jälle maju, väike majahuviline nagu ma olen. Ma ei ole siin mitte ühtegi koledat maja veel näinud, ses suhtes on ikka jube kahju, et venelased omal ajal selle Eesti nende kolemajadega üle külvasid. Pea kõik majad on siin puust, isegi kui kunagi ammu Läänest siia kultuuri hakati tooma ja üritati norrakaidki kivimajausku pöörata, siis jäädi endale kindlaks ja ehitusmaterjalina eelistati ikka puitu. Ja miks ka mitte, sest siinsed inimesed oskavad juba aegade algusest puitu töödelda nii, et see aastasadu sellele karmile kliimale vastu peaks. Kuskilt lugesin, et nad kasutavad majade puhul samu võtteid, mis viikingid oma laevapuidu puhulgi. Ja me kõik oleme kuulnud lugusid sellest, kuidas viikingite laevad kohe eriti vastupidavad olid.

Oli taas väga meeldiv päev, päike paistis ja ilm oli karge. Hakkan selle külmaga vist ära harjuma, sest täna oli mitu korda palav, pidin lausa kindad käest ära võtma, et soe kuskilt välja läheks. Tagasi tulles oli kuu juba väljas ja hästi huvitav on olnud siin olles selle kuu kasvamist jälgida. Kui tulin, oli täitsa noorkuu, nüüd juba peaaegu täiskuu valmis. Homme on taas koolipäev, mis õue asemel toimub toas, sest siin on reegel, et kui temperatuur on alla -18 kraadi, siis õpilasi õue ei viida. Kahju muidugi, sest õuetunnid on mu lemmikud. Ja nagu traditsiooniks on saanud, siis lõpetuseks mõned fotod, mis tänasel teekonnal oma telefoniga klõpsisin.