Tegus päev ja paistes käsi

5. päev -4 °C, Elverum

Ärkasin selle peale, et unes laulis peas Sepultura - Chaos A.D. Selline tore ärkamislaul, mis õnneks oli ennast ajastanud suhteliselt õigele ajale. Tundsin, et vasak käsi on kuidagi imelik, selline natuke paistes. Kuna hommikud on kiired, siis rohkem sellele ei mõelnud. Kooli läksime kõik koos, sest millegipärast nad kirjutavad igal õhtul facebooki, et kohtume hommikul siin meie ühikate ees ja läheme koos nagu üks suur õnnelik perekond. Õnneks on mul suva.

Täna oli parem päev kui eile, kuidagi positiivsem. Mul on ikka korralikud tõusud ja mõõnad. Esimeses loengus saime muidugi jälle öelda oma nimed ja kust me tuleme, kuid lisaks veel mõned põnevad faktid enda kohta. Oli täitsa huvitav, mõned noored on ikka väga aktiivset elu elanud. Vahepeal tuli endal suisa mõttetu tunne peale, aga see läks kohe üle. Gaute, meie peamine õppejõud, rääkis ka endast. Väga soe ja tore inimene on ning nagu ta eile rõhutas, siis Norras on kõik võrdsed ja õppejõud on eelkõige sõbrad kui autoriteedid. Mulle meeldib.

Nägime varustuseruumi ning saime kätte suusad. No nende suuskadega on ikka vägevalt uhatud, mõned olid teibiga parandatud ja mina sain üldse sellise paari, kus üks suusk oli lühem kui teine. Õnneks nägin, et Niels sai samasugused, seega saime ühe suusa ära vahetada ning nüüd on meil mõlemal mõlemad suusad ühepikkused. Success.

Esialgu olid sellised

Varustuseruum

Ja oligi taas söögiaeg. Seda viga ma enam ei tee, et koolikohvikust süüa ostan. Imepisikese toidukoguse eest pidin 4,5€ välja käima. Siin ongi tegelikult kombeks, et igaüks võtab endale ise toidu kaasa. Ka Gaute rääkis, et juhul kui keegi meist ei jõua näiteks hommikust süüa või kohvi juua, siis tema ei pahanda, kui seda tema loengus tehakse, võtku me ainult söök ja kohv kaasa. Samuti on siin kohvikus avalikuks kasutamiseks mõeldud mikrolaineahi. See on taas koht, kus Maaülikool võiks eeskuju võtta. Jube mõnus ju, kui saad koolis enda tehtud sooja sööki süüa. Homseks teen igatahes võileivad kaasa, ostsin selle jaoks isegi fooliumi. Sooja sööki ei saa kodus endiselt teha, sest pott on mul kõigest pooleliitrine ja panni ei olegi. 

Koolikohvikus oli täna muide mingi üritus, kordamööda mingid ülikondades inimesed rääkisid mikrofoni ning maja peal oli näha mõningaid sõjaväelasi. Laudade taga istus rahvas ja šampusepokaalides oli limonaad. Vahepeal lauldi ja kui keegi rääkis, siis kõik naersid, mis tekitas tunde nagu oleks norrakeelsele stand-up comedyle sattunud.

Stand-up comedy

Kohvik ja vaade

Algas viimane loeng ja vaatasin vahepeal oma kätt, paistetus oli kõvasti suuremaks läinud ja juba natuke valutas ka. Nüüdseks on paistetus veelgi suurenenud ja ühtegi mõtet pähe ei tule, millest see olla võiks. Vigastanud ma ennast ei ole, kuid randme juures on imepisike kriimustus. See on aga tõesti mikroskoopiline, nii et ei tahaks hästi uskuda, et sellest. Ootan homse ära ja kui paremaks ei ole läinud, siis tuleb vist esimene doktorikülastus ette võtta. 

Loengus saime lõpuks teada, mis asjad need olümpiamängud on, kus me 7 päeva kohapeal peame olema. Väga hästi ei oska seletada, aga The Norwegian Trekking Association on mingi organisatsioon, mis juba palju aastaid seda üritust korraldanud on. Igal aastal tulevad üle maailma, samuti Norrast, inimesed kokku ja eesmärk on nautida kõiki väliseid aktiivseid tegevusi, mida Norral pakkuda on. Liigutakse riigis ringi ja kohalikud rendivad selleks ajaks välja enda cabinid. Meie ülesanne seal on abistada teisi vabatahtlikke ja selleks ajaks peame olema pädevad juhendama inimesi erinevates tegevustes. Näiteks, kui keegi tahab suusatada või õues ööbida või jääl ronida, siis meie oleme need, kes neid nendes tegevustes aitavad ja õpetavad. See on minu arust nii lahe ja igati kasulik minu erialal, sest see ongi see, mille pärast ma mõned aastad tagasi sellise eriala üldse valisin, et saaks just sellist tööd teha. Meie piirkond on Lillehammeri ümbrus. Täpsemalt saab selle ürituse kohta lugeda siit. 

Rääkisime ka varustusest, sest paljudel on see veel soetamata. Tegin õigesti, et Eestist selle -10 magamiskoti 70€ eest ära ostsin, kuigi nõudeks oli -15. Täna räägiti, et oleks hea, kui comfort oleks vähemalt -5gi ja anti soovitused, millisest poest see endale soetada. Kõige odavam sellistele tingimustele vastav magamiskott maksab siin vähemalt 150€, nii et minu oma on igati hästi saadud, mis sest, et kasutatud. Samuti oli hea mõte vedada kaasa ka teine õhem kott, sest ka Gaute soovitas eriti külmade ilmade puhul kasutada kahte magamiskotti. Positiivne on ka see, et ma pakkimisel oma uiskudest ei loobunud, sest homme ongi esimene praktiline tund uisutamine ja ülejäänud seltskond suundus peale kooli spordipoodi endale uiske ostma. 

Mina suundusin kohalikku taaskasutuskeskusesse, millel on selline peen nimi nagu Namibia Buttiken. Sisenedes leidsin eest lõbusa seltskonna, neli mutikest jõid ümarlaua taga kohvi. Kahtlustan, et kohvi sees oli ka sutsuke konjakit, sest selline ihihii-ahahaa saatis mind terve ostlemise aja, et endal läks ka tuju heaks.  Lootsin sealt leida potti, panni ja hommikumantlit. Potti ja panni ei saanud, kuid sain hommikumantli, kaks villast fliissisuga eriti sooja mütsi, tuttuue fliisiga buffi, suure kohvikruusi ning ülilaheda väga Norraliku punase matkaparka - kokku 11,5€. Sinna lähen kindlasti tagasi. Teel koju mõtlesin, et siin linnas kuluks üks tõukekelk ära, sest üks mutike ajas enda omaga isu peale. Pean ka ära mainima, et siin lastakse sind igal pool üle tee, isegi kui ei ole ülekäigurada. Alguses oli imelik, ei tahtnud nagu tülitada, keerasin selja, et siis nad ei saa aru, et tahan üle tee minna, et ootan rahulikult ära kuni kõik minema on sõitnud. Nüüdseks olen juba harjunud, sulandun vist vaikselt juba kultuuri. Lõpetuseks veel mõned pildid, mis täna klõpsisin.

Väga Norra

Mäge näete?

Sissepääs kooli

Lund ikka on

Restoran nimega White House

Namibia Buttiken