SEMESTER NORRAS: Esimene suusatund ning arstivisiit

6. päev -12 °C, Elverum

Hommikul oli käsi kaks korda suurem kui eile. Õhtul suutsin endale Google abil muidugi päris mitu surmahaigust külge mõelda, seega otsustasin, et tuleb see arstilkäik siiski ette võtta. Mitte muidugi kohe hommikul, sest kuidagi ei tahtnud koolipäevast ilma jääda.

Taas sammusime veidi enne kümmet rõõmsalt kõik see mees kooli poole, kõigil uisud kenasti kaasas. Päike oli välja tulnud ja ilm jahedamaks läinud. Lõpuks ma nägin mägesid, oleme neist ümbritsetud. Need pole küll teab mis kõrged, kuid kui sa oled sündinud riigis, kus kõrgeim kõrgus üle merepinna on umbes 300 meetrit, siis on vaatamisväärsus seegi. Kohale jõudes selgus, et täna uisutamist siiski ei toimu, sest üks meie seltskonnast ei suutnud kahjuks endale eile tervest linnast sobivat numbrit uiske leida. Seega võeti vastu kiire otsus alustada päeva hoopis suusatamisega. Suusatamiseks on seda muidugi palju nimetada.

Kooliteel

Taamal paistavad mäed

Alustuseks õppisime suuskadel jooksmist, kepid kästi kohe eemale visata. Et jooksmine ikka hästi selgeks saaks, mängisime kulli. Kolm olid püüdjad ja ülejäänud viisteist siis üritasid kuidagi eest ära saada, sest kes kätte saadi, pidi jalad laiali seisma jääma ja ootama, et keegi ta jalgade vahelt läbi suusataks, enne liigutada ei tohtinud. Järgmiseks õppisime, kuidas ühe suusaga suusatada. Seda on vaja juhuks, kui kaugel olles üks suusk katki peaks minema. Jälle mäng. Siis võtsime paaridesse ja ühel suusal seistes lasime üksteisel end kordamööda tagant tõugata. Lõpetuseks jaotusime kolmestesse võistkondadesse ja toimus teatevõistlus. See oli rets. Kordamööda pidime kõigepealt suusatama teatud punkitini, jätma sinna ühe suusakepi ja siis tagasi suusatama. Järgmise ringiga teine suusakepp, siis üks suusk ja lõpuks teine suusk, ning sama asi vastupidi. Lõpus ma mõtlesin, et enam küll ei suuda, siia ma suren. Võitsime sellegipoolest ning võistkonnas olin koos kahe tšehhiga.

Vasakult teine on õppejõud Gaute

Ehk homme?

Kogu selle jandiga tulid elavalt meelde lapsepõlv ja kehalise kasvatuse tunnid, tegelikult mul ongi nüüd iga päev kehaline kasvatus. Mäletan, et põhikoolis ma jälestasin suusatunde, kuigi suusatamine iseenesest meeldis, aga alati saadeti seda ühte ja sama igavat ringi suusatama.

Mõtted läksid jälle sellele paistes käele, kuid otsustasin, et olen ikka vähemalt ühe loengu veel ja siis vaatan. Loeng oli Outdoor life, sisu sarnane, mis meil loodusturismis, kuid erinevalt Ruukeli loengust oli seda ka huvitav kuulata. Slaididega oli vaeva nähtud ning lisaks nendele oli ka jutt äärmiselt informatiivne. Gaute on hingega asja juures ning jagab minu mõtet, et loodusesse minnakse selleks, et sellega üheks saada. Saime kõik kooli logoga seljakotid, ning pausi ajal mõtlesin, et uurin Gautelt, et kui mul arsti vaja on, kas siis peaksin pöörduma EMO-sse või minema arstile. Vaatas mu kätt ja saatis mu teisele korrusele rahvusvahelise koordinaatori juurde, kes tegeleb nendega, kes väljastpoolt Norrat.

Neiu, kelle nimi oli Kjersti, helistas siis arstile, et mu seisundist ülevaade anda. Kogu jutt toimus läbi valjuhääldi, vahepeal vastasin küsimustele. Uuriti, et kas üldse hingan veel ja ega kiirabi vaja ei ole. Kuna mul muid hädasid ei olnud, siis piirdusime arstiajaga. Oleksin võinud koju minna, kuid mõtlesin, et olen päeva siiski lõpuni, sest arstiaeg oli alles kell 5. Mainiti, et visiiditasu on 300 NOK (32€) ning kindlasti on vaja ka rohud osta. Kodus vaatasin oma kätt ja kujutasin endale ette, et see on paremaks läinud. Mõtlesin juba, et ütlen selle aja ära, sest 32€ eest saan ma endale isetäituva magamismati osta, kuid duširuumi minnes, mis on oluliselt valgem, nägin, et see kuradi käsi on ikka päris kole. Otsustasin, et tuleb ikka see teekond ette võtta, sest tervis ja hingerahu maksavad ka midagi.

Haigla leidsin lihtsasti, õiget ust mitte nii kergesti. Siiski olin lõpuks ooteruumis. Ühtegi hingelist näha ei olnud ning kõik sildid olid norrakeelsed. Veidi aega ootasin, siis sain aru, et niisama ei toimu siin midagi. Akna pealt leidsin kella ning kuigi ma selle juures olevast kirjast aru ei saanud, otsustasin seda siiski vajutada, sest no mis siin ikka juhtuda saab. Tuligi üks naisterahvas, võttis mu andmed ja saingi arstile. Vastasin jälle küsimustele, võeti vereproov ning mõõdeti palavikku. Infektsiooni õnneks ei olnud, palavikku ka mitte. Jõuti järeldusele, et arvatavasti on mingi allergiline reaktsioon ning kirjutati retsept nii allergiaravimitele kui ka antibiootikumidele. Kui esimesed ei tööta, siis hakkan teisi sööma. Esialgu ostsin ainult ühed. Tuju hea, et käsi ikka alles jäi, sammusin rõõmsalt kodu poole, kui meenus, et ma ei maksnudki visiiditasu, sest keegi ei küsinud ja minul ka ei tulnud meelde uurida. Kaks varianti, kas ei tahetudki raha või siis tuleb see arve kunagi hiljem kuskile. Rohud läksid maksma 5€, arvatavasti sain kõvasti tudengisoodustust, sest apteegis niisama ringi uurides ja hindasid vaadates, tänasin kõiki ebajumalaid, et ma kodust kõik valuvaigistid, rohud ja vitamiinid kaasa ostsin. Kõige närusem hügieeniline huulepulk maksis juba 100 NOK (10€).

Ooteruum

Legevakt ehk traumapunkt

Vahelduse mõttes külastasin täna teist toidupoodi. Kui muidu olin käinud Extras, siis täna käisin Rema 1000-s. Eestis oli ka sellenimeline kett kunagi 90-datel. Ma ei tea, miks mulle öeldi, et Extra on kõige odavam, sest minu arust oli see Rema kõvasti soodsam. Olen leidnud ka mõningad tooted, mis on odavamad kui Eestis. Näiteks tuunikala vees maksab 4,60 NOK (0,50€). Poes ajab mind kõige rohkem närvi see, et paljudel asjadel ei ole hinda ees, see on kas ära kadunud või polegi viitsitud panna. Alguses arvasin, et see on ainult odavpood Extrale omane, aga see on läbiv teema kõikides poodides ja siin ikka päris nii ei saa, et suva mis maksab.

Täna pesin ka esimest korda pesu siin. Millegipärast eeldasin, et mis seal ikka, lükkad mündi masinasse ja pesed, aga palju keerulisem protseduur on. Kõigepealt on vaja kuskilt saada mingi paber kasutajanime ja parooliga, seejärel tuleb end kuskile sisse logida ning võtmele raha laadida ja alles siis saad oma räpaseid riideid kasima hakata. Kuna täna oli kell juba hiline ja seda paberit kuskilt võtta ei olnud, siis Amanda maksis minu eest. Üks pesukord 15 NOK (1,6€). Polegi kõige hullem.