Eilsest ja söögist

16. päev -8 °C, Elverum

Õues on ainult 8 miinuskraadi ja jube palav tundub. Ei peagi enam poodi minnes retuusidele suusapükse peale tõmbama. Täna siis toimub see tudengiball, mille mina sujuvalt üle lasen. Sellega seoses korraldati majas lahtiste uste päev, mis siis tähendab seda, et toolid pandi korteriuste vahele ja igaüks võis sisse astuda, kes soovis. Olen sellest enne vaid kuulnud, seetõttu oli päris naljakas kui köögilaua taga ülikonnas tundmatu tüüp viskit rüüpas ja mina samal ajal kõrval neli plaaditäit õunu hakkisin, et neid ahjus kuivatama hakata. Aga ma ei lasknud end segada, panin rahulikult muusika mängima ja nii me siis nautisime vaikides üksteise seltskonda. Vähemalt sain tasuta pizzat. siin kusjuures on kombeks pizzat kastmega süüa. Nüüd on kõik läinud ja naudin kodus õndsat üksindust. 

Eile käisime bowlingut mängimas. Mitte küll kuuest nagu alguses kokku lepitud, vaid alles kell kümme. Vahepeal oli toimunud väike plaanide muudatus ja millegipärast unustati sellest ülejäänusid teavitada. Oli mulgi juba jope seljas, aga igaks juhuks mõtlesin, et kontrollin üle kas oli ikka kokkusaamine siin maja ees. Kommentaarides keegi juba rääkis kella üheksast ning minu küsimuse peale, et kas 6 või 9, vastati, et kümnest hoopis. Selline asi tegi nii mõnedki pahaseks. Mul oli ükskõik, sest kell 6 tunduski liiga vara. Sellegipoolest oli vaja kuidagi see 4 tundi parajaks teha, seega läksin naabripoiste juurde kaarte mängima. Võtsin endaga ka ühe õlu ühes, aga olin ainuke, kes napsutas. Mõtlesin, et pole hullu, et varsti liigume teisele poole silda külla ja seal vast keegi ikka joob veel. Aga ei, 18-st inimesest olin ma ainuke, kes alkoholi tarbis. Ega ma ei arvagi, et kõik jooma peaksid, aga no ma ei tea, reede õhtul noored inimesed ju ikka vahel joovad. 

Igatahes oli päris igav, pooled haigutasid ja jutt ka ei jooksnud enamusel. Siin on kõik kuidagi väsinud kogu aeg. Ma ei saa sellest üldse aru, ma ärkan sama vara kui nemad, teen samu asju, aga mul on kogu aeg energiat üle. Siin ei tunne üldse, et magada tahaks. Loomulikult ei ole kõik sellised, kuid vähemalt pooled küll. Noored vanainimesed. Mingi hetk liikusime ikka sinna bowlingusse ka ja võin öelda, et see ei ole just minu mäng. Esimese vooru sain kolinal pähe. Teises voorus jagasin lahti, et mida raskem kuul võtta, seda tõenäolisem on, et pihta läheb. Selles voorus jäin teiseks. Mitmendaks ma kolmandas voorus jäin, seda ma ei teagi, sest tüdinesin lõpus ära ja lasin Laral enda eest visata. Ühtlasi vigastasin ka pöialt.

Nagu näha - viimane

Robin

Siin juba teine

Bowlinguga teen nüüd pausi

Pärast bowlingut läksid osad koju, osad lazer zone'i. Mina ei soovinud kumbagi minna, seega liikusin üksi linna peale. Kõigepealt astusin mingisse ööklubilaadsesse asutusse sisse, sest imekombel kõlas sealt üks hea lugu, kuulasin laulu lõpuni ja läksin Lokketisse. Tellisin ühe õlu ja seadsin end baarleti äärde sisse. Reede kohta oli väga vähe rahvast. Küsisin kõrvalolevatelt inimestelt, et miks siin nõnda vaikne täna on. Baarineiu ütles, et norrakad hakkavad juba kolmapäeval jooma ja reedeks on raha otsas. Igatahes kaua ei saanudki üksi istuda kui leidsin end juba kohalikuga vestlemas. Noormehe nimi on Ruben ja väga viisakas poiss oli, abielus ja kahe lapse isa, ei löönud külge ega midagi, mis on väga hea, sest ma tõesti soovin ainult suhelda, mitte endale partnerit leida. Täna ta kirjutas mulle ja ütles, et ma olen väga naljakas ning tal on rõõmus meel, et mind kohtas. Siin on veider komme kõigil, kohe kui sa nendega tutvud, otsivad nad kohapeal su facebookist üles ja lisavad sõbraks. Eestis ma sellist kommet täheldanud ei ole. Igatahes oli see tüüp positiivsem kuju kui see eelmine ja mingit vingumist Norra ja norrakate kohta ma ei kuulnud. Lisaks tundis ta hommikul huvi, et kas ma ikka elusa ja tervena koju jõudsin.

Ööklubi elava tulega

Vot selline oli minu eileõhtune seiklus, aga nüüd ma räägiks natuke söögist ja selle hindadest. Orienteerun juba poes päris hästi ning tean, mida võtta ja mida jätta. Olen nagu Eesti pensionär, kes käib poest poodi, et leida näiteks võimalikult soodne sai. Olen aru saanud, et pean loobuma nendest asjadest, mida olen harjunud sööma, sest millegipärast on just need siin kõige kallimad. Liha pole kordagi ostnud, väljaarvatud kaks grillitud kanarinda, mis ma siin endale ükspäev 3€ eest soetasin. Kõige lihamad asjad, mis ma siin söön, on munad, tuunikala, kalapulgad ja krevetid, sest neid kannatab osta ja tuunikala on suisa odav, ainult 0,45€. Põhiliselt sööngi rohelist kraami, köögivilju ja puuvilju. Need on siin suhteliselt odavad. Igasugune valmistoit on üüratult kallis. Seega võin öelda, et söön siin 100 korda tervislikumalt kui Eestis. Ja ausalt öeldes annab tunda ka, energiat on kõvasti rohkem. Paks pole ma õnneks kunagi olnud.

Lõunasöök kooli

Näide õhtusöögist

Täna käisin Rema 1000-s endale teisipäevaseks matkaks sööki varumas. Varusin muidugi koju ka, sest on hea, kui on olemas toiduvarud. Tšeki viskasin kogemata ära, aga mõningad hinnad jäid meelde. 600-grammine ananassikonserv maksab 0,65€, näkkileivad 0,8€, liiter apelsinimahla 0,65€, pepperonipizza (külmutamata) 4€, 500-grammine pakk paisutatud riisi meega 2€, kartulikilo 1,2€, tomatikilo 2,2€, porrukilo 0,8€, paprikakilo 3€, 1 värske kurk 1,2€. Liha on siin tõesti kallis, alguses ehmatasin päris ära, aga kui hästi otsida, leiab ka soodsamaid variante. Kõige odavam hakkliha kilohind, mis näinud olen, on 10€. Veider on see, et töötlemata kanafilee kilo maksab 13€, aga maitsestatud ja grillitud poolkoivad ainult 5€ kilogramm. Saiatooted on ka päris kallid, üks sai maksab 2-4€, õnneks leidsin Coopist sepiku, mis maksab ainult 0,8€. Kõige odavama kilohinnaga juust on 7€, aga üldjuhul maksab juustukilo 15€. Esimesel päeval ostsin Hellmannsi majoneesi, sest olen seda harjunud või asemel kasutama ja maksis see 3,5€. Mõtlesin kohe, et pean mingi soodsama variandi leidma ja leidsingi, Coopis on müügil majonees, miks maksab ainult 0,9€ ja maitseb kusjuures paremini kui Hellmanns.

Rohkem praegu meelde ei tule, aga nii ma siin vaikselt katsetan ja harjun uute maitsetega. Tegelikult olen juba ammu tahtnud ka siinsest veest kirjutada, aga koguaeg on meelest ära läinud. Hoopis teise maitsega on see kraanivesi siin, ei ole vastik, aga on selline mõru. Eestis on vesi minu arust natuke selline magus. Ja juuksed jäävad peale pesu hästi pehmeks. Mul on tunne, et siin on vesi veidi happelisem kui Eestis, eks ole ju aluskivimgi teine, igatahes selline asi nagu katlakivi on siin täiesti tundmatu nähtus ja veekeetja näeb koguaeg välja nagu uus. Ühtlasi tähendab see ka seda, et igasugu pinnad, mis veega kokku puutuvad, seisavad kaua puhtad, mis teeb ka koristamise lihtsaks.