Eilsest

3. päev -8 °C, Elverum

Umbes seitsme paiku hakkasid inimesed kogunema ning algas kõik rahulikult. Kaheksaks oli juba tuba rahvast täis ja kokku käis siit läbi vähemalt 40 inimest. Pärast mõnda õlut läks möla juba päris suureks ning algasid tutvumismängud, noh et, kes oled, kust tuled ja kuhu lähed. Seltskond oli kirju, katsun nüüd meenutada, et kes kust oli. Minu korterinaaber Amanda ei olegi norrakas nagu ma esialgu arvasin, hoopis soomlane. Valearvamus tekkis sellest, et kuulsin neid selle teise tüdrukuga, kes on päritolult Iraanist, kuid siiski norrakas, omavahel norra keeles suhtlemas. Tegelikult rääkisid nad hoopis üks norra, teine rootsi keeles. Ülejäänud inimesed olid Tšehhist, Hollandist, Belgiast, Saksamaalt, Sloveeniast, Ukrainast, Šveitsist, Lätist, Norrast ning loomulikult Eestist. Kindlasti kuskilt veel, aga no neid oli ikka nii palju, et kõik ei jäänud meelde. Nimed jäid mul hästi meelde, sest selles totras mängus, kus sa pead ütlema enda nime ja siis kõigi eelnevate, olin ma viimane, mis tähendas, et pidin nimetama kõikide nimed. Sain sellega hakkama ja siis kõik plaksutasid mulle, see oli natuke piinlik.

Mida rohkem õlut ja veini kõigil kurgust alla läks, seda ülemeelikumaks mindi. Mina tegin oma 80-kraadise viinaga lahjasid kokteile, tegin ka Eesti tüdrukutele ühe tervitusnapsu, sest mul oli nukker vaadata, kuidas nad vett jõid. Mingi hetk hakkasid kõik kõiki sebima, eriline sebija oli üks norrakas, selline iluspoiss, tätoveeritud ja lehvivate juutsega, käis muudkui ühe juurest teise juurde ja naised sulasid. Ma hoidsin heaga eemale, vestlesin hoopis Tšehhi tüdrukuga ja norrakast korterinaabriga, kelle nimi mul tänaseks jälle meelest ära on läinud. Jälgisin seda komejanti kõrvalt ja no nii naljakas oli. Eks ma veidi vanem ka ja mul sellised sebimismängud juba seljataga. Rahvast muudkui vooris juurde ja üks hetk olid sinised vilkurid akna taga, kõik sattusid millegipärast kohe paanikasse, ma ei saanud aru miks, sest lähemal uurimisel oli tegu hoopis tuletõrjega, kes oli kuskile teel, aga peatus korra maja taga.

Kui kõigil juba korralik vine all, seadsime selle 30-pealise peenestuslohega sammud baari poole. Baar asus kuskil maa all ja oligi spetsiaalne tudengitele mõeldud baar. Tavaliselt vist saabki sinna ainult tudengipiletiga. Ruumi oli palju ja muusika oli kohutav. Ma olen viimasel ajal muusikaga nii ära hellitatud, et kuidagi ei suutnud nautida. No ja siis see juhtus. Läksin korraks välja ja sisse enam ei lastud, sest ma olevat juba küllalt joonud. Jah, ma olin purjus, kuid kes ei oleks olnud. Seda vanemat meesterahvast ei huvitanud absoluutselt, et ma olen esimest päeva siin linnas, et ma ei tea, mis suunas mu kodu asub ning, et ma pole veel jõudnud ühtegi telefoninumbrit hankida. Samal ajal kui ma jaurasin seal nendega ja üritasin aru pähe panna, läksid maani täis päkapikumütside ja viledega norrakad rahulikult sisse. Juhtisin ka turvajate tähelepanu sellele, et ma nende kõrval ju suisa kaine tundun. Alles siis lõpuks lubas ta oma norrakast nooremal kolleegil mind alla saata, et seal siis leida keegi tuttav, kes mind koju saadaks. Tulingi siis tulema koos oma korterinaabritega, ka nemad ei osanud seletada, et mis juhtus ja miks minuga nii käituti. Hea oli see, et nad tahtsidki ära tulla ja minu tõttu oma pidu ei pidanud lõpetama. Kodus sõime majasuuruste pitsade lõppe ja imetlesime seda laga, mis maha jäi.

Mis ma siis eilsest õppisin. Näiteks seda, et eestlased on kordi taktitundelisemad kui muud rahvused, et suur osa inimesi on väga pealiskaudsed ja et Norra turvadel puudub huumorisoon. Kokkuvõtvalt võib siiski öelda, et oli üsna tore. Eesti tüdrukutest on kahju, sest nad elavad teisel pool jõge ja peavad kooli jalutama 2 km, minul siit on ainult 10 minutit minna. Täna on endiselt kaunis talveilm, lund tuleb muudkui juurde ning temperatuur on mõnus ja homme on esimene koolipäev.