134.-136. päev 25-0 °C, Jotunheimeni rahvusprak
See oli üks raske matk. Ületasin end nii vaimselt kui füüsiliselt, aga see valu oli seda väärt, sest kõikidest matkadest jättis see mu sisse kõige sügavama jälje. Vallutasin oma esimese mäetipu (Munamägi ei lähe arvesse, eksole) ning kõndisin esimest korda liustikul. Kahe päevaga realiseerisin kaks suurt unistust. Emotsioonid on laes ning kuigi ma mäkke ronides korrutasin endale, et vihkan mägesid ja mitte kunagi enam ei pane end sellisesse olukorda, siis nüüd võin öelda, et sõrm on antud ja arvatavasti läheb käsi ka. Aga alustan algusest.
1. päev, Galdhøpiggen (2469 m)
Ärkasin juba enne viit, et kella seitsmeks kooli juures olla, kust haarasime suusad, telgid ja veel üht-teist ning võtsime suuna Lillehammeri poole. Ees ootas pikk sõit - 5 tundi põhja suunas. Oleksin pidanud magama, aga ei raatsinud, sest mida rohkem üles me sõitsime, seda mägisemaks maastik muutus ja vaated olid võimsad. Üks hetk siiski tukastasin ja ärkasin, kui ühte mägikülla sisse keerasime, et jalgu sirutada ja lõunat süüa.
Lomi vallas asuv Fossbergom on 840 elanikuga küla, mis elatub peamiselt turismist ja seda ainult suvel, sest lume tõttu on talvel sinna pea võimatu saada. Küla asub mägede vahel orus ja oktoobrist aprillini sinna päike ei paista, sest on liiga madalal. Täitsa nukker elu võib seal sellel ajal olla. See-eest suvel on see üks ütlemata mõnus koht. Külast voolab läbi türkiissinise veega Bøvra mägijõgi ning seal asub ka Norra suurim puukirik, mis algselt ehitati 12. sajandil, kuid 17. läbis uuenduskuuri ning sai veidi teistsuguse ilme.
Fossbergomi küla
Bøvra mägijõgi
Bøvra mägijõgi
Norra suurim puukirik
Päike kuumutas mõnuga ning lootsime, et kõrgemal on jahedam. Fossbergomist Juvasshyttani, kust lõpuks oma teekonda mäkke alustasime, oli umbes tund sõitu, alguses mööda jõeäärt ning siis mööda serpentiini 1840 meetri kõrgusele parklasse, kuhu oma bussid meid ootama jätsime. Oli täitsa naljakas seista kesest lund, kuigi temperatuur oli suvine. Juvasshyttas asub ka suvesuusakeskus, mis on avatud suvi läbi ning talvel üldse kinni, sest tee sinna on oktoobrist maini suletud.
Mägi paistab
Kuigi lund oli seal palju, siis mõned kohad olid jõudnud juba lume alt välja sulada, seega pidime oma teekonda alustama suusasaabastel üle kivide ronimisega, samal ajal käe otsas suuski kandes. Tundsin juba enne, kui suusad alla sain, et olen väsinud. Viimane kuu aega vedelemist oli oma jälje jätnud ja vorm polnud enam sugugi see, mis ta talvel oli. Mõttes kirusin end, et nii laisk olen olnud. Tegelikult mängis suurt rolli ka see kuumus ja ma polnud sugugi ainuke, kes end kurnatuna tundis.
Esimene lõik suuskadega oli kohutav, sest olin määrimisel lohakas olnud ja puudus igasugune pidamine. Mäest üles minnes on väga oluline, et suusk tagasi ei libiseks, muidu tuleb minna kalasaba sammuga nagu mina seda tegin ja see võttis ikka meeletult energiat ära. Esimesel võimalusel tõmbasin oma suusad kõige kleepuvama määrdega üle ja siis läks juba "libedamalt". Suuskadel ületasime ka ühe väiksema liustiku (Styggebreen - norra keeles inetu liustik), mis küll lume alt välja ei paistnud, aga võimalike lõhede tõttu siiski hanereas minemist nõudis. Jõudes kohta, kust enam suuskadel edasi ei saanud, vahetasime suusasaapad matkasaabaste vastu, sõime, et energiat koguda, jätsime maha suusad ja alustasime teed tippu.
Parempoolne on Galdhøpiggen
Tõus mäkke oli raske, vaheldumisi lumes sumbates ja kividel turnides. Tagantjärele analüüsides saan muidugi aru, et võrreldes liustikule tõusuga oli see ikka kukepea. Juhtus ka väike intsident, tasakaal kadus ära ja seljakott tahtis selg ees alla kiskuda, aga viimasel hetkel sain kivist kinni haarata. Ilm oli täiesti tuulevaikne ja päike paistis lagipähe. Jalad käisid all ringi ning tipp tundus nii kaugel. Olin täiesti kindel, et see saab minu viimane mägi olema, niivõrd piinarikas tundus see, kuid lõpuks tasus kogu see vaev end ära ja olles vallutanud oma esimese mäetipu, mis on kõrgeim Norras, Skandinaavias ja terves Põhja-Euroopas, oli meeleolu võimas. Ümberringi olid ainult lumised mäed ning me olime seal tükk aega, nii et oli aega kohvi juua ja nautida. Seal tipus on ka reaalne kividest ehitatud kohvik, mis avatakse hooaja alguses, ehk siis juulis.
Kohvik
Vaade tipust
Täitsa mina
Rebeca ja Lara meie grupi poistega
Tipp
Fotosessioon
Pool kohvikut
Vaade tipust
Laraga
Allatulek oli üsna lihtne, kuigi olen lugenud, et vahel võib see olla ka keerulisem kui ülesminek. Lihtne oli muidugi ainult sinnamaani, kuhu jalgsi sai. Suuskadel allamäge tulemine osutus minu jaoks nii vaevaliseks, et lõpus need jalast kiskusin ja kõndides edasi tulin. Oli tunne nagu suusataks esimest korda ja poolel teel suutsin ära kaotada suusakepil oleva rõnga, mistõttu kepp läbi lume vajus ja kogu üritust sugugi lihtsamaks ei teinud. Kukkumisi oli palju, sest suusatasime mäesuusaradadel ning murdmaasuuskadega oli end seal püsti hoida üsna keeruline. Pidevalt pidi end keppidega pidurdama, sest muidu läks kiirus liialt suureks ja lühikeste riietega ning kiivrita suure kiiruse pealt koorikuga kaetud lumele kukkuda ei ole just kõige mõnusam tunne. Yulian näiteks kukkus nii õnnetult, et vigastas oma põlve ja pidi seetõttu järgmisel päeval liustikumatkast loobuma.
Lahkume
Allaminek
Seal otsas on siis nüüd käidud
Parklas laadisime oma kodinad bussidesse ja sõitsime 10 km allamäge, kus oma laagri püsti panime. Kell oli juba 11 õhtul ja pikk päev andis end tunda. Robin valmistas meie grupile läätsedest ja köögiviljadest ülimaitsva õhtusöögi, kuigi ei ole just kõige parem mõte süüa matkal kaunvilju, sest järgmine päev oli natuke valus olla. Ilm oli endiselt soe ja õues täiesti valge. Väga mõnus on toimetada kui ei ole külm ja pime, kõik asjad saavad tehtud oluliselt kiiremini. Magama saime umbes ühe paiku ja pimedaks ei läinudki, isegi hämaraks mitte.
2. päev, Jostedalsbreen
Ärkasin kell kolm selle peale, et päike telgi seina tagant silma paistis ja magamiskotis kuumaks kiskus. Avasin kõik telgiuksed, eemaldasin kampsuni ja magamiskoti ning magasin seitsmeni, sest siis oli äratus. Hommik oli ilus ja palav. Sõime, jõime kohvi ning pakkisime asjad, et liikuda edasi Krossbusse, kust sai alguse meie matk Jostedali liustikule, mis on Mandri-Euroopa suurim.
Kena koht, kus hommikukohvi nautida
Hommik mägedes
Saime kätte oma varustuse: rakmed, kassid, köied, kiivri ja jääkirka. Kogu see kraam tuli mahutada seljakotti, kus oli ees juba terve päeva söök ning talveriided liustikule minemiseks. Lootsime kõik, et pääseme sellel päeval suusatamisest, sest eilne oli veel elavalt meeles. Kuid unistuseks see jäigi, sest lund oli veel palju ja ainuvõimalik viis liustiku jalamile jõuda oli suuskadel. Oli kohti, kus maapind oli juba lume alt välja sulanud. Seal võtsime suusad alt ja liikusime jalgsi, et natukese aja pärast need jälle alla panna ning nii mitmeid kordi järjest. Ilm oli taas kuum ning enne kui üldse liustikule kõndima sain hakata, olin juba väsinud.
Valmis minema
Krossbu
Are you safe?
Jõudsime kohta, kus tõus läks järsemaks ja suuskadega enam edasi liikuda ei olnud võimalik. Seal tegime lõunapausi ning vahetasime riided. Tundus ebareaalne ajada selga suusapüksid ja -jope, aga liustikul muud moodi ei saa - jää on terav ja märg. Panime selga varustuse, jagasime end kuuestesse gruppidesse ja ühendasime end köitega üksteise külge. Enne veel määrisime end paksult päisesekreemiga kokku. Jalas olid villased sokid, sest õhukese niidisokiga hakkavad saapad kiirelt hõõruma. Ka kindad pidime kätte panema, et vältida vigastusi. Me polnud veel minema hakanudki, kui juba ülekere higistasime.
Suusatamine suvel
Hülgame suusad
Peaaegu valmis
Valmis
Viimane infovahetus
Hakkasime tasakesi astuma ja kümme minutit hiljem ma tundsin, et lähen põlema - leegiga. See meenutas kõrbematka, ainult et talveriietes. Mul oli peas nokamüts, aga sellest polnud abi, päike peegeldus lumelt tagasi ja päikesekreemi higistasin kohe maha. Kuna olime köitega ühendatud, ei saanud ka tempot valida, liikuda tuli sama kiiresti kui ülejäänud grupp. See oli väga raske, nii füüsiliselt kui vaimselt. Üritasin mõelda ilusaid mõtteid, kuid ei suutnud, lihtsam oli aju üldse välja lükata ja lihtsalt astuda. Samm haaval liikusin edasi ja kartsin, et võin kokku kukkuda. Mõtlesin pidevalt, et kas ma olen ainus, kellel on nii palav. Vahepeal haarasin maast lund ja panin seda kuklale, meelekohtadele ja randmetele. Kõndisime niimoodi 40 minutit ja ei peatunud kordagi. Lõpuks jõudsime üles, sinna kus liustikud olid lume alt välja sulanud ja seal saime ka korra hinge tõmmata. Jahutasin end liustikujääga ja üritasin oma südametöö jälle normalseks saada.
Ülesminek
Veidi aega puhanud, suutsin lõpuks ka ümbrust vaadata ja tunne oli võimas. Kogu see vaev ja valu tuli üle elada, et kõike seda kogeda saaks. Edasine oli puhas nauding. Gaute juhatas meid mööda liustikku ja ületasime mitmeid liustikulõhesid. Esimese lõhe ületamine oli psühholoogiliselt veidi raske, sest aju tõrkus seda tegemast. Sa kuuled, kuidas liustik ragiseb, kuuled veesolinat, tead, et aegajalt ikka kukutakse lõhedesse ja siis pead sundima end üle hüppama kohtadest, kus all laiutab 10-15 meetrit tühjust. Kui olin esimese lõhe ületanud, tekkis juba hasart. Kõige ohtlikumad olid kohad, mis olid veel lumega kaetud ja me ei teadnud, kas selle all on jää või tühjus. Laral õnnestus kaks korda läbi lume vajuda, nii et oli rinnuni lumes ja alakeha rippus tühjuses ning polnud ka seina, kuhu oleks saanud kassid suruda, et siis välja ronida. Puhtalt kirka abil pidi ta end välja tõmbama ja meie hoidsime samal ajal köied pingul, et ta sügavamale ei saaks vajuda. Üsna õudne oli sama kohta ületada kohe peale Larat, sest ma teadsin, et oht läbi lume vajuda on reaalne. Hästi vaikselt astusin lumele ja lõin kirka jäässe, et saaksin end kohe välja sikutama hakata. Tõmbasin end roomates üle ja seetõttu õnnestus ka läbi lume vajumist vältida. Mul vedas ja kordagi ei kukkunud lõhesse. Pärast kuulsin, et nii mõnigi teine peale Lara suutis seda veel teha.
Mandri-Euroopa suurimal liustikul
Ületame lõhet
Lara
Liustikulõhe
Jostedali liustik
Seisak
Ilus ja ohtlik
Lihtsalt võimas
Ma ei tea, kaua me seal liustikul kõndisime, sest ajataju kadus ära ja kui Gaute ütles, et nüüd on aeg alla tagasi liikuda, oli meel veidi kurb. Oleksin tahtnud seal igavesti olla. Liustik on ilus ja ohtlik. Kõndida millelgi, mis näiliselt ei liigu, aga tegelikult võib liikuda kuni 100 meetrit päevas, tekitab tunde, et kõik siin ilmas on võimalik.
Jõudes kohta, kuhu olime oma suusad jätnud, saime veidi aega, et energiat koguda. Meelolu oli ülev ja kõigil näod naerul. Mõnus oli talveriided seljast heita ja varbad paljaks kiskuda. Seekord läks ka allamäge suusatamine lihtsamalt, koorikut ei olnud ja langused polnud nii järsud. Busside juurde jõudes mõistsin, et olen suutnud teha midagi, mille eest meid juba koolis hoiatati, nimelt suutsin ära põletada oma nina ja seda seestpoolt. Ma küll määrisin päikesekreemi väga hoolikalt, ka ninaaukudesse, aga kuna füüsiline pingutus mul nina vett jooksma võtab, pidin aegajalt nuuskama ja samal ajal pühkisin maha ka kreemi. Õnneks olin ettenägeliku olnud ja kaasa võtnud Mari saadetud sheavõi, mis põletustunnet oluliselt leevendas. Tervitused sulle, Mari-Ann, su või suutis mind taas kõige hullemast päästa.
Ööbima jäime sinna samasse Krossbusse, umbes 100 meetrit parklast eemal. Lõime oma laagri künkale püsti ja asusime ettevalmistusi tegema, et ühine õhtusöök valmistada. Kavas oli tomatine köögiviljasupp (mis algselt pidi olema chilli con carne, aga ei olnud seda sugugi) ning kiviahjus valmistatud pitsa. Igaüks sai mingi ülesande. Ehitasime kividest ahju ning pliidi. Lara tegi kohapeal jahust, veest, oliiviõlist ning ürtidest pitsataigna. Ülejäänud puhastasid ja hakkisid köögivilju. Söök tuli ülimaitsev. Supile küll pidin ise hiljem ohtralt ürte lisama, aga pitsa, mille peal olid ainult purustatud tomatid, ürdid ja juust, oli parim, mis ma kunagi söönud olen. Kiviahi on ikka kiviahi. Pitsategu looduses tahan kindlasti Eestis korrata.
Mägede vahel
Punane on minu kodu
Valmib söök
Söök on valmis
Söövad
Laager
Pitsaahi
Pärast õhtusööki istusime veel veidi koos, rääkisime juttu ja oligi aeg magama minna. Ilm oli jahedamaks läinud, taevas pilves ning kui telki jõudsin, hakkas vihma kallama. Vajusin vist kohe unne, sest eelmised kaks ööd olin vaid loetud tunnid magada saanud.
3. päev
Öösel oli tuul tõusnud ja ärkasin mitmeid kordi selle peale, et telgi seinad laperdasid ja üsna suurt müra tegid. Hommikul oli taevas taas selge ja päike paistis, kuid soe oli ainult telgis, õues muutusid käed kümne minutiga tundetuks, tuul oli niivõrd jäine. Naljakas, aga ma nautisin seda külma, kuuma on ikka kordades raskem taluda.
Valmistasime endale kohvi ja söögi ning läksime seda neljakesi telki sööma, sest väljas ei saanud tundetute näppude tõttu lusikatki hoida. Seejärel pakkisime asjad, laadisime need bussidesse ja asusime koduteele. Teepeal tegime mitmeid peatuseid. Esimene peatus oli türkiissinise veega mägijõe kaldal, kus Niels ja Rebeca soovisid meiega mõned tegevused läbi viia. Niels jaotas meid paaridesse ja mängisime silmad kinni usaldusmängu. Ja korraga valdas mind täielik deja vu tunne. Ma oleks nagu selles kohas varem olnud ja täpselt seda kõike teinud. Jube veider oli see. Rebeca tegi meiega kallistamismängu ja see oli natuke too much mu jaoks, ma pole just eriline kallistaja, ainult väga vähestega suudan seda nautida.
Deja vu koht
Tere!
Teise peatuse tegime selles samas Fossbergomi külakeses, kus me ka esimesel päeval peatusime. Leidsime seal kiriku tagant kena rahuliku kohakese, kuhu ringis maha istusime ning kogu matka kokku võtsime. Gaute ja Lise rääkisid lähemalt veidi Norra turismi asjaajamisest ja peamine erinevus näiteks Eestiga on see, et kui meil lükatakse kogu vastutus kliendi peale (klient kinnitab allkirjaga, et võimaliku õnnetuse puhul on ta ise süüdi ja teenusepakkujale ei ole mõtet hiljem pretensioone esitada), siis Norras selline asi läbi ei läheks. Isegi kui klient annab allkirja, jääb vastutajaks alati see, kes seda tegevust organiseerib. Viisime läbi ka juba klassikaks kujunenud rose and thorn vooru, kus igaüks sai öelda, mis oli tema jaoks matkal kõige raskem ning kõige meeldivam asi.
Seejärel sõime lõunat ning sõitsime kodupoole, tehes veel ühe lühikese peatuse Lillehammeris, kust ma McDonald'sist kaks juustuburgerit ostsin. Viimati tegin seda samas kohas olümpiamängude ajal. Koju jõudsime umbes seitsmest ning siis jõudsin veel vaid pesu pesta ja süüa. Postkastis ootas mind kiri, mis eriti matkalt tulles alati tuju heaks teeb. Tere, Kristjan! Vahepeal hakkas ka suitsuandur üürgama, sest patareid olid tühjaks saanud. Soliniga mässasime tükk aega, et seda vaigistada, lõpuks tõmbasime mingi klemmi küljest, sest patareisid eemaldada ei olnud võimalik.
See oli minu viimane makt siin Norras ning nüüd on jäänud veel ainult eksam ja juba järgmisel reedel sõidan tagasi Eestisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar